Minu keskkooli lõpetamist varjutas fakt, et olin saanud kirjandi eest 50 punkti. See polnud muidugi maailma lõpp, aga emakeeleõpetaja ja klassijuhataja paistsid mulle veidi kaasa tundvat ja eks ma olin ise ka arvanud, et olen võimeline paremaks. Kui läksin kooli tulemust vaatama, tuli klassijuhataja koridoris vastu ja ütles sõjakalt: ”Sina hakkad kohe apelleerima!”. Apelleerisin, aga tulemus jäi samaks.
Igatahes, tänases Postimehes on Tartu emakeeleõpetajate artikkel, mis mind natukene rehabiliteerib. Õpetajad tunnistavad, et nende endi teadmised kirjakeelenormidest jätavad soovida. Tehti katse, kus 57 õpetajal paluti parandada kirjanditest võetud lauseid. Mõnda viga märkas 57-st õpetajast 34...
Tegelikult ei jäänud mul selle 50 punkti pärast midagi katki. Ülikooli sain ja tasuta kohale. Aga küllap on ka neid noori, kelle puhul kehvad punktid on mõne ukse kinni pannud. Nüüd ju ruulivad lävendid.
Nii et jah: kas kirjand on ikka parim viis koolilõpetaja küpsuse hindamiseks?
8 comments:
aga mis alternatiivi kirjandile leiduks? kuidas teisiti noore inimese küpsust hinnata? mina küll ei oska välja pakkuda.
aga ega ma ei väida ka, et see eriti tõhus variant oleks. meil oli mitmeid tumbajumbasid, kes maha kirjutasid või olid kirjandi pähe õppinud ja tegid töö 90-100 punktile.
vb tuleks siis sagedamini teha ülikoolides sisseastumiseksameid, mille üheks osaks on vestlus. ja kirjandipunkte mitte väga arvestama. nagu ka meie teaduskonnas tehakse.
AGA. ülikoolid ju üritavad tudengite järjest kahanema hakkama arvu juures sisseastumist võimalikult lihtsaks teha.
nii et jah... väheke surnud ring.
Ei noh... mina arvan et akadeemiline test on see absoluutne tõde, mis küpsust ja arukust näitab, tulevikus võiks ikka selle järgi keskkoolilõpetajaid hinnata. Või mis teised kostavad :)
Mul oli keska lõpus kirjandiga täpselt sama teema. Laval lõputunnistust kätte andes lisas direktor lisaks õnnesoovidele, et küll selle kirjandiasjaga ikka korda saab, pidades silmas samuti apelleerimist. Jäi ka samaks.
Rääkisime täna ka ühes seltskonnas samal teemal. Ja arvamus jäi, et kirjandi formaat seab lõpetajale liiga kitsad raamid.
Akadeemilise testi peale too hetk ei tulnudki. Kuid tõsi ta on, et see võrdustaks olukorda ka nende jaoks, kes pole nn head kirjutajad või ei suuda hindajat 600 sõnaga veenda.
kui ülikooli sisse saamine oleks sõltunud ainult akadeemilisest testist, poleks mina sisse saanud. samas, ma ei tea palju aitas mind 90 punkti kirjandi eest.
kui keskkooli lõpus oleks akadeemiline test, siis milliseid aineid see hõlmaks?
Aga mis Pariisis toimub? Immigrandid pole keskkoolilõpukirjanhindeapellatsioonitulemusega rahul ja põlevatad autosid?
vaidleksin vastu. minu arust näitab just lõpukirjand küpsust. isiklikult olin keska lõpuks 95% küps. aga vot kui ülikooli astusin, siis see totakas akadeemiline test rikkus kõik ilusa ära :P ehk näiteid on nii- ja naapidiseid.
tegelt polegi sellist testi ega täida lüngad vormi, mis võiks absoluutset tõde inimese kohta kuulutada.
Artur,
Lisaks sellele, et ma teatan sulle, et tulen Pariisi 4-11. veeb. ja me saame siis kokku ka eks!
Lisaks siis sellele on mul kirjandijutu kohta hoopis vastupidine näide. Ma olen alati olnud rohkem selline mata-pimm, seega kirjanditega oli mul alati nii hullult probleeme. Kui kirjutasime proovikirjandit, siis meie töid kutsuti parandama mingi naine, kes tegelt kaa õigeid kirjandeid parandab ning oi kuidas ma pingutasin, oioi, istusin kõik need 5 või 6 tundi seal lõpuni, lugesin laused mitu korda üle, lõpuks mõtlesin, et nii, see on parim mis ma teha suudan. Sain 6,5 puntki.
Nojah.
Päris kirjandi sain 8. Ma ei oska absoluutselt kirjandeid kirjutada, täielik absurd mu meelest.
Mitte et see nüüd neid lohutama peaks, kes vähem punkte said kui ootasid, ent! Kirjand ei näita midagi.
Minu meelest näitab kirjand seda, kui hästi keegi kirjutada oskab. Mis siis veel peaks kirjutamisoskust näitama???
Post a Comment