Friday 11 April 2008

Lääs vs ida


Olin vahepeal paar päeva Berliinis. Oma põgusa visiidi põhjal tooks kolm põhjust, miks Berliin on Pariisist parem:

- Elu on odavam.
Lihtsad asjad nagu näiteks kohv on mägatavalt odavamad kui Pariisis. Berliini kesklinna kohvikus sain hea kohvi ühe euroga, Pariisis müüakse sellise hinnaga kohvi ainult eeslinnas asuva ülikooli sööklas. Seda serveeritakse plasttopsis ja ta maitseb üsna lahjalt. Kebab (see legendaarne döner) oli Berliinis veidi üle kahe euro ja maitses imehästi. Pariisi kebabid maksavad tavaliselt vähemalt neli eurot (okei, Berliini döner ja Pariisi pita kebab erinevad veidi, aga koostisained on samad).

- Õhk on puhtam.
Kui need pariislased, kes ei taha või ei jaksa autot osta, kihutavad ringi mootorratastel ja mopeedidel (neid on palju), siis berliinlane võtab selle asemel jalgratta. Ja see annab linnaõhus tunda - Pariisist tuttavat pidevat heitgaasivingu Berliinis polnud. Rohelust peaks mõlemas linnas piisavalt olema.
Ja ma ei tea, mida Berliin oma metrooga teeb, aga Pariisi kõrval lõhnab see nagu lillenupp.

- Ruumi on rohkem.
Teises maailmasõjas pommitati suur osa Berliini puruks ning kuuekümnedatel aastatel ehitati linna kaheks jagav müür koos selle äärde jäävate lagedate puhvertsoonidega - tänu sellele on täna Berliini kesklinnas rohkem rohelust, lagedaid platse ja tühje krunte. Inimestel on rohkem ruumi liikuda ja ruumi hingata. Sellist üksteise otsas elamise tunnet nagu Pariisis on Berliinis vähem. Samas tegeleb Berliin aktiivselt nende tühjade kruntide täisehitamisega. Kesklinnas liikudes järgneb üks ehitusplats teisele.

Erinevustele vaatamata on Perliin ja Bariis mõlemad väga mõnusad ehteuroopalikud suurlinnad, kus kultuuri ja muud actionit on rohkem kui keegi tahta oskab. Ainult et mis kultuuri puutub, siis mulle tundub, et Pariis on oma kõrgema hinnataseme tõttu andergraundimad kunstnikud-muusikud peletanud eemale (Berliini?) ja allesjäänud seltskond on kole etableerunud. Berliin sobib olude poolest just noorele elektromuusikule või grafitikunstnikule, mistõttu sealne kunstielu on mõne jaoks ilmselt Pariisist põnevam.

Tuesday 1 April 2008

Ainult natukene surnud

Prantslased oskavad teha väga head sotsiaalreklaami.
Näide 1: kohaliku maanteeameti liikluskampaania, mis sobib hästi näiteks välireklaamiks autotee kõrvale - "Te ainult unustasite suunda näidata, ta on ainult natukene surnud." - Mõjuv ja kergelt haaratav sõnum.


Näide 2: CSA (midagi Prantsusmaa ringhäälingunõukogu taolist) jooksutab teles klippi, mis hoiatab lapsevanemaid teles oleva vägivalla mõjudest lastele ning kutsub üles pidama kinni filmide vanusepiirangutest. Selle asemel, et lugeda kuiva moraali, rõhub reklaam tunnetele, mis on iga vanema puhul tugevad - armastus oma lapse vastu ja hirm teda kaotada. Stseen lapsega, kes telekast "kuuli saab" ja paiskub surnult vastu diivanit ning isa šokeeritud pilk seejärel, seob tunnetuslikul tasandil kaks asja: vägivaldsed filmid ja kahjulik mõju lastele. Ei tohiks emasid-isasid külmaks jätta. Mis ongi kampaania eesmärk.