Kas Pariis põleb taas?

2005. aasta novembris algatas kahe immigrandiperest pärit nooruki hukkumine Pariisi eeslinnades ulatuslikud rahutused, mis kestsid mitu nädalat ja levisid ka teistesse linnadesse. Kogu maailma meedia kirjutas siis, et Pariis põleb.

2007. aasta novembris on Prantsuse pealinn taas meedia tähelepanu keskmes, kõigepealt seoses transporditöötajate ja tudengite streikidega ning kõige värskemalt seoses nädalavahetusel eeslinnas puhkenud vägivallatsemisega. Kardetakse 2005. aasta kordumist. Kas Pariis põleb taas?

Seekordne vägivallalaine sai alguse pühapäeval Pariisi eeslinnas Villiers-le-Bel’is, kus kaks mootorrattal sõitnud mustanahalist noorukit põrkasid kokku politseiautoga ja surid. Politsei alles uurib õnnetuse põhjuseid, kuid seni avalikkuse ette toodud faktid viitavad pigem sellele, et poisid olid ise õnnetuses süüdi, nad ületasid kiirust, ei kandnud kiivreid ja sõitsid varastatud mootorrattaga, mis polnud tänavaliiklusesse mõeldud. Villiers-le-Bel’i immigrantidest koosnev kogukond on aga kindel oma versioonis. Selle järgi rammisid politseinikud noori tahtlikult ja jätsid nad tänavale surema.

Samal õhtul alustasid eeslinnanoored vägivallatsemist, kuulutades sõda ja kättemaksu politseile.

2005. ja 2007. aasta mässude stsenaariumid näivad esmapilgul väga sarnased. Asi saab alguse kahe nooruki ja politsei konfliktist, juhtub traagiline õnnetus, immigrantide kogukond süüdistab juhtunus rassistlikku politseid, noored korraldavad „kättemaksuks” tänaval lahingu. Järgneb autode ja hoonete süütamine, lendavad Molotovi kokteilid ning mitmed politseinikud saavad viga.

Tänavu on olukord siiski erinev. Esiteks ei jälitanud politsei mootorrattal sõitnud poisse, praeguse info kohaselt sõitsid nood ristmikul politseiautole ette. Seega ei saa juhtunus politseid süüdistada.

Teiseks kujunesid ajaleht Le Monde’i järgi 2005. aasta rahutused ulatuslikuks, kuna mängus olid ka usukired. Tõsisem vägivallalaine lahvatas nimelt pärast ühe mošee suunas tulistatud pisargaasigranaati. Peale selle kandsid mässajad toona ka sotsiaalset sõnumit, nõudes paremaid võimalusi tööturul. Tänavune märatsemine näib aga olevat lihtsalt vägivald vägivalla pärast.

Kolmandaks annab statistika veidi lootust, et olukord eeslinnades on liikunud paremuse poole, sest kuritegude arv eeslinnades on mõnevõrra vähenenud.

Halb märk on see, et vägivallatsejad on muutunud jõhkramaks, kasutades järjest rohkem tulirelvi ja tulistades politsei pihta. Politsei on avastanud ka isetehtud lõhkekehi. Meedia teatel on märatsevad noored hästi organiseerunud, nad kuulavad pealt politsei raadiosagedusi ja saadavad väiksed poisid korravalvuritel silma peal hoidma, seniks kui ise mõnda kauplust rüüstavad.

Selge on see, et isegi kui rahutused praegu vaibuvad, keeb viha eeslinnades edasi. Rahulolematuse juured on sügaval Prantsuse ühiskonnas ja selle ajaloos. Tänavatel mässavad noored on alates Teisest maailmasõja lõpust Prantsusmaale rännanud immigrantide järglased. Olles sündinud Prantsusmaal, tunnevad nad end võrdsena teiste prantslastega, kuid elades getostunud eeslinnas peavad nad rinda pistma vaesuse ja tööpuudusega – mõnedes eeslinnades on töötuse tase kaks korda kõrgem Prantsusmaa keskmisest. Nad tunnevad end Prantsuse ühiskonna hüvedest ilma jäetutena, sellest viha riigi ja riiki esindava politsei vastu. Vägivald on siin elustiil ja „Fuck the police” populaarne hüüdlause.

Keskmine pariislane laseb aga end sellest kõigest vähe häirida. Märatsemine toimub kaugel eeslinnades ja õigupoolest on nende seostamine Pariisiga puhtalt meedia teene, reaalsuses on tegu täiesti erinevate linnadega. Pealegi on pariislane igasuguste protestiaktsioonidega sedavõrd harjunud, et suudab isegi transporditöötajate streigi ajal oma tavapärase elurütmi säilitada. Kuniks Pariis tema akna all ei põle, on kõik normis.

http://www.epl.ee/arvamus/409884