Kas Pariis põleb taas?

2005. aasta novembris algatas kahe immigrandiperest pärit nooruki hukkumine Pariisi eeslinnades ulatuslikud rahutused, mis kestsid mitu nädalat ja levisid ka teistesse linnadesse. Kogu maailma meedia kirjutas siis, et Pariis põleb.

2007. aasta novembris on Prantsuse pealinn taas meedia tähelepanu keskmes, kõigepealt seoses transporditöötajate ja tudengite streikidega ning kõige värskemalt seoses nädalavahetusel eeslinnas puhkenud vägivallatsemisega. Kardetakse 2005. aasta kordumist. Kas Pariis põleb taas?

Seekordne vägivallalaine sai alguse pühapäeval Pariisi eeslinnas Villiers-le-Bel’is, kus kaks mootorrattal sõitnud mustanahalist noorukit põrkasid kokku politseiautoga ja surid. Politsei alles uurib õnnetuse põhjuseid, kuid seni avalikkuse ette toodud faktid viitavad pigem sellele, et poisid olid ise õnnetuses süüdi, nad ületasid kiirust, ei kandnud kiivreid ja sõitsid varastatud mootorrattaga, mis polnud tänavaliiklusesse mõeldud. Villiers-le-Bel’i immigrantidest koosnev kogukond on aga kindel oma versioonis. Selle järgi rammisid politseinikud noori tahtlikult ja jätsid nad tänavale surema.

Samal õhtul alustasid eeslinnanoored vägivallatsemist, kuulutades sõda ja kättemaksu politseile.

2005. ja 2007. aasta mässude stsenaariumid näivad esmapilgul väga sarnased. Asi saab alguse kahe nooruki ja politsei konfliktist, juhtub traagiline õnnetus, immigrantide kogukond süüdistab juhtunus rassistlikku politseid, noored korraldavad „kättemaksuks” tänaval lahingu. Järgneb autode ja hoonete süütamine, lendavad Molotovi kokteilid ning mitmed politseinikud saavad viga.

Tänavu on olukord siiski erinev. Esiteks ei jälitanud politsei mootorrattal sõitnud poisse, praeguse info kohaselt sõitsid nood ristmikul politseiautole ette. Seega ei saa juhtunus politseid süüdistada.

Teiseks kujunesid ajaleht Le Monde’i järgi 2005. aasta rahutused ulatuslikuks, kuna mängus olid ka usukired. Tõsisem vägivallalaine lahvatas nimelt pärast ühe mošee suunas tulistatud pisargaasigranaati. Peale selle kandsid mässajad toona ka sotsiaalset sõnumit, nõudes paremaid võimalusi tööturul. Tänavune märatsemine näib aga olevat lihtsalt vägivald vägivalla pärast.

Kolmandaks annab statistika veidi lootust, et olukord eeslinnades on liikunud paremuse poole, sest kuritegude arv eeslinnades on mõnevõrra vähenenud.

Halb märk on see, et vägivallatsejad on muutunud jõhkramaks, kasutades järjest rohkem tulirelvi ja tulistades politsei pihta. Politsei on avastanud ka isetehtud lõhkekehi. Meedia teatel on märatsevad noored hästi organiseerunud, nad kuulavad pealt politsei raadiosagedusi ja saadavad väiksed poisid korravalvuritel silma peal hoidma, seniks kui ise mõnda kauplust rüüstavad.

Selge on see, et isegi kui rahutused praegu vaibuvad, keeb viha eeslinnades edasi. Rahulolematuse juured on sügaval Prantsuse ühiskonnas ja selle ajaloos. Tänavatel mässavad noored on alates Teisest maailmasõja lõpust Prantsusmaale rännanud immigrantide järglased. Olles sündinud Prantsusmaal, tunnevad nad end võrdsena teiste prantslastega, kuid elades getostunud eeslinnas peavad nad rinda pistma vaesuse ja tööpuudusega – mõnedes eeslinnades on töötuse tase kaks korda kõrgem Prantsusmaa keskmisest. Nad tunnevad end Prantsuse ühiskonna hüvedest ilma jäetutena, sellest viha riigi ja riiki esindava politsei vastu. Vägivald on siin elustiil ja „Fuck the police” populaarne hüüdlause.

Keskmine pariislane laseb aga end sellest kõigest vähe häirida. Märatsemine toimub kaugel eeslinnades ja õigupoolest on nende seostamine Pariisiga puhtalt meedia teene, reaalsuses on tegu täiesti erinevate linnadega. Pealegi on pariislane igasuguste protestiaktsioonidega sedavõrd harjunud, et suudab isegi transporditöötajate streigi ajal oma tavapärase elurütmi säilitada. Kuniks Pariis tema akna all ei põle, on kõik normis.

http://www.epl.ee/arvamus/409884

Üks Pariisiga mitte seotud postitus

Minu keskkooli lõpetamist varjutas fakt, et olin saanud kirjandi eest 50 punkti. See polnud muidugi maailma lõpp, aga emakeeleõpetaja ja klassijuhataja paistsid mulle veidi kaasa tundvat ja eks ma olin ise ka arvanud, et olen võimeline paremaks. Kui läksin kooli tulemust vaatama, tuli klassijuhataja koridoris vastu ja ütles sõjakalt: ”Sina hakkad kohe apelleerima!”. Apelleerisin, aga tulemus jäi samaks.

Igatahes, tänases Postimehes on Tartu emakeeleõpetajate artikkel, mis mind natukene rehabiliteerib. Õpetajad tunnistavad, et nende endi teadmised kirjakeelenormidest jätavad soovida. Tehti katse, kus 57 õpetajal paluti parandada kirjanditest võetud lauseid. Mõnda viga märkas 57-st õpetajast 34...

Tegelikult ei jäänud mul selle 50 punkti pärast midagi katki. Ülikooli sain ja tasuta kohale. Aga küllap on ka neid noori, kelle puhul kehvad punktid on mõne ukse kinni pannud. Nüüd ju ruulivad lävendid.

Nii et jah: kas kirjand on ikka parim viis koolilõpetaja küpsuse hindamiseks?

Streik jätkub: ninad veriseks!

Tudengite kired ei ole siin Prantsusmaal vaibunud. Eile loengusse minnes kubises Nanterre’i ülikoolilinnak politseiautodest. Rühm märulipolitseinikke marssis oma autode poole, paarkümmend turvistes meest blokeeris sissepääsu õigusteaduste õppehoonesse. Maas oli igasugu sodi nagu pärast miitingu pidamist.

Õhtul nägin uudistest, mis seal oli hommikul toimunud – streikijad kogunesid jälle oma assemblée générale’i pidama, aga see kord ei lasknud politsei neid majja sisse. Selle peale läks tudengite ja politsei vahel kähmluseks. Politsei kasutas pisargaasi jne. Tuttav pilt aprillikuisest Tallinnast. Paar streigiaktivisti said ilmselt kõvad sinikad.

Mitte kõik tudengid pole aga streigi poolt. Mõned neist olevat hõiganud loosungeid „Streikijad ülikoolist välja” ja „Nõuame vabadust õppida”. Lõpuks hakati neid tudengeid, kes soovisid loengusse minna, majja laskma. Kuidas politsei neid streikijatest eristas, seda ma ei tea. Küll aga loopisid aktivistid streigimurdjaid õppehoonesse sisenemisel poriga.

Selge on see, et küsimus pole siin ainult selles, kas ollakse kõrgharidusreformi poolt või mitte. Vähemalt osa streigikorraldajatest on ikka väga poliitiliselt meelestatud ja väljendavad nüüd mõnuga oma viha Sarkozy ja tema valitsuse vastu. Kõnekas fakt on see, et Le Monde’i teatel ilmus eile hommikul Nanterre’i sündmuspaigale üks Prantsusmaa kommunistliku partei tegelane, kes nõudis politsei lahkumist ülikoolist. Uudistes näidati ka pilti Rennes’i ülikoolist, kus rektor nimetas streikijaid „punasteks”.

Raudteetöötajad sõdivad teisel rindel. Täna oli metroo- ja rongiliiklus osaliselt peatatud, streikijad marssisid läbi Pariisi kärtsu ja mürtsu saatel. Sattusin neile kesklinnas peale. Ka see seltskond on väga kirju. Kui rongkäigu eesotsas liikusid tõsisemad aktivistid ruuporite ja loosungitega, siis sabas tuigerdasid napsised mehed, kes tegid pulli ja tundsid ilmselgelt rõõmu järjekordsest vabast päevast. Rongkäigu sees tiirutas ka paar improviseeritud müügikäru, pakkudes kõike õllest baguette’ini.

Vive la grève! Elagu streik!

Selliseid loosungeid hüütakse praegu Prantsusmaa ülikoolides. Üliõpilased streigivad, õppehoonete uksed on blokeeritud ja minu prantsuse keele loengud jäävad ilmselt jälle ära.

Streigitakse contre la loi Pécresse ehk haridusminister Valerie Pécresse’i uue seaduse vastu. Selle järgi tehtaks kõrghariduse rahastamises teatud ümberkorraldusi. Ülikoolide rahastamine hakkaks edaspidi toimuma nii, et lisaks riiklikule rahastamisele peavad koolid leidma endale ka ettevõtetest sponsoreid. Riik tahab kulutusi koomale tõmmata.

Selline plaan ärritab muidugi kõige enam filosoofia- ja muude kampsunierialade tudengeid. Milline ettevõte ikka filosoofidele raha annaks? Nemad paistavad olevat ka kõige ägedamad streikijad.

Üliõpilasdemokraatia toimib iseenesest väga lihtsalt. Väljakuulutatud päeval kogunevad kõik tudengid assemblée générale’ile (pildil), kus hääletatakse käega streigi poolt või vastu. Möödunud neljapäeval hääletati poolt. Esmaspäeval on uus kogunemine. Näis, kas nädalavahetus on kirgi jahutanud.

Samas vahet pole, sest juba teisipäeval algab teine streik – transporditöötajate oma. Nemad jätkavad oma võitlust Sarkozy reformide vastu. Nii et ülikooli ei pääse nagunii.

Ei tea, kas prantslaste pärast, aga uudised teatavad, et streigimeeleolud tõstavad pead ka mujal maailmas – Broadway lavatöölised ja Eesti bussijuhid on juba väga teemas sees.

“Pariisis põnevat ööelu otsimas”*

Nii nagu ilmselt mis tahes suurlinna puhul, vaimustab Pariisi ööelu oma mitmekesisusega. Siin on kõike: on pisikesi džässiklubisid koos kammerlike džässkvartettidega. On baare, kus võib terve õhtu ühe veiniklaasiga hängida, kuulates laivis ehedat sambat-bossat ja jälgides kuumaverelisi brasiillannasid sambat kepsutamas. On kohalik Club Hollywood nimega Mix ja selle iganädalane pophittidega pidu välistudengitele. On ägedaid alternatiiviklubisid, mille kavadest leiab igal nädalavahetusel mõne maailmanimega bändi või dj. Ja muidugi on terve rida peeneid show-off klubilaundže rikastele ja ilusatele. Viimastesse sissesaamine pidi olema proov sinu riietumisoskusele.

Ühine joon on klubidel see, et ruumi ja õhku on alati vähe. Tantsupõrandal olijaid ümbritseb paks suits (siin peaks suitsukeeld jõustuma 1. veebruarist) ja valdab sõna otseses mõttes küünarnuki tunne.

Tore on aga see, et kui elu on Pariisis üldiselt sigakallis, siis ööelu võib samas olla väga odav. Baaridesse saab üldiselt tasuta sisse ja leidub klubisid, kus ka väga popile peole on võimalik tasuta pääseda. Ja kui oled eelnevalt keeranud sisse nurgapoest ostetud paarieurose veini, ei pea klubist kalleid jooke ostma. Pärast pidu võid sõita koju ööbussiga või esimeste metroodega, mis alustavad tööd poole kuuest – ei mingit taksosõitu.

Kui nüüd meenutada, et New York Times on nimetanud Tallinna maailma peopealinnaks, tundub see natukene liiga kõva statement.

*Inger Lilles otsis Pariisist põnevat ööelu. Ei leidnud.