Adjöö

Selle blogi oleks pidanud juba ammu ära lõpetama - olen enam kui kuu aega Eestis. Tuli suvi, tuli tagasisõit Eestisse, ülikooli lõpetamine ja siis läks kõik nii kiireks, et blogiga ei jõudnud ammugi tegeleda. Igatahes, aasta Pariisis sai läbi. Või no mis aasta - kokku kaheksa kuud. Ehk pool aastat ja veidi peale.

Nüüd olen jälle Eestis tööl, võitlen stressiga ja kõik on nagu enne. Prantsuse keel hakkab juba meelest minema. Selline tunne, et mis sest kõigest kasu oli.

Samas, kurat, oli äge küll ja vast oli kasu ka. Ma lihtsalt ei oska veel seda kogemust kirjeldada peale klišeede a la suurepärane silmaringi avardav kogemus, õppisin tundma teist kultuuri vms.

Jätan selle blogi netiavarustesse rippuma, juhuks kui kellelgi peaks minu muljeid vaja minema.

Kõigile Prantsusmaast huvituvatele tulevastele Erasmuse tudengitele soovitaksin aga järgmist:

1. Välismaale tasub õppima minna võimalikult pikaks ajaks. Ettekujutus, et mõne kuuga on võimalik keel selgeks saada, on kole naiivne. Ise kogesin. Üheks semestriks pole mu arust mõtet minna, kuigi ka see annab mingisuguse kogemuse. Pigem ikka aastaks.

2. Prantsuse keele õppimiseks on mõni väikelinn kindlasti Pariisist parem - seda eriti siis, kui oled pr keeles algaja. Suures multikultuurses linnas on nii palju võimalusi inglise keelega hakkama saada. Räägin ikka kõigile, kuidas restoranis prantsuse keelt purssides vastasid kelnerid mulle järjekindlalt inglise keeles... Keskmine pariislane ei viitsi jännata turisti või tudengiga, kes keelt ei räägi. Ja kui ta oskab inglise keelt, siis ta kasutab hea meelega sinu peal juhust praktiseerida oma võõrkeeleoskust. Ma kujutan ette, väiksemates kohtades seda probleemi ei teki, sest a) ingliskeele oskus on kehvem b) inimesed on avatumad ja sõbralikumad ja kannatavad ära su prantsuskeelse kogelemise.

3. Varuda palju raha. Siinkohal tasub jälle valida õppimiseks mõni koht väljaspool Pariisi, sest seal on hinnatase kindlasti madalam. Erasmuse toetusest Pariisis kuidagi ära ei ela, heal juhul piirab sellest üüri maksmiseks.

Pariisi paljukülgne poeesia

Nii nagu Pariisi jaotatakse administratiivselt kahekümneks linnaosaks, võib ka selle linna võlu mitmeks jagada. Pariis on justkui mitu väiksemat linna ühes. Iga linnaosa on oma kujunemisloo ja elanikega, mis loovad sellele piirkonnale iseloomuliku õhkkonna.

Nii kannab Põhja-Pariisis asuv Montmartre oma kitsaste tänavate ja boheemlaslike baaridega seal aegade jooksul elanud kunstnike vaimu. Südalinnas Chatelet’ kaubanduskeskuse juures tekib aga sama tunne nagu siis, kui sattuda Tallinnas Viru keskuse ees hängivate noorte keskele.
Lääne-Pariisis asuvad 16. ja 17. linnaosa annavad võimsalt teada sinna elama koondunud aristokraatidest ja rikastest – pea igal majal on vähemalt kolme-nelja meetri kõrgune klaasist või puust ukseportaal, selle taga särab marmoriga kaetud fuajee ning korteritest paistavad tänavale maalid ja lühtrid.

Samas on eriilmelisus see, mis Pariisi linnaosi ühendab ja annab linnale tervikuna võluva vabaduse tunde. Pariis laseb sul olla see, kes sa olla tahad. Linn ei suru peale üht kindlat elustiili, vaid pigem julgustab olema isikupärane ja just selline, nagu endale meeldib. Ole täisboheemist tänavakunstnik, trendikas klubinoor või lipsuga börsimaakler – Pariisis tunnevad kõik end hästi. Sama käib homode ja heterode, musta- ja valgenahaliste, rikaste ja vaeste kohta.

Näiteks Londonis ja Pariisis elanud inimesed ütlevad, et viimases keerleb elu vähem raha ümber. Elatise teenimine on tähtis, aga pariislased oskavad ka vabalt võtta. Tähtis on elada mõnusalt: olla sõpradega, nautida muusikat ja kunsti, armastada.

Vabadus avaldub ka lihtsates asjades. Kuigi alkoholi joomine on Prantsusmaa linnatänavatel keelatud, täituvad Seine’i jõe kaldad soojadel õhtutel veinijoojate ja piknikupidajatega.

Politsei selliseid seltskondi ei tülita ja pole ka põhjust – end täis joonud laamendajaid siin enamasti ei kohta. Seepärast tullakse jõe äärde terveks õhtuks, peetakse isegi tordiga sünnipäevi. Õhtu juurde käib rikkalik piknikulaud salati, pika saia, juustude ning mitme pudeli veiniga. Suvel Pariisi sattujatel tasub kindlasti proovida sellest piknikukultuurist osa saada.

Piknik

Kohvikutes ja restoranides söömine on Pariisis kallis, pealegi võivad teenindajad olla üsna upsakad. Mõnus võimalus on poest sööki-jooki kaasa osta ja väljas pikniku pidada. Päeval tasub piknikuks valida mõni Pariisi parkidest. Kesklinna suurim on Luksemburgi aed, kus ei ole küll väga palju võimalusi muru peal istumiseks, aga park on nägemist väärt.

Enne parki minekut võib läbi põigata St Germainis asuvalt de Buci-nimeliselt tänavalt, kus on toiduturg ja poed piknikukraami ostmiseks. Õhtuseks veinijoomiseks on parimad kohad jalakäijatesild Pont des Arts, mis on sageli paksult rahvast täis, või Notre Dame’i läheduses asuvad jõekaldad.

Rand

Igal suvel muudetakse osa Seine’i jõe kivisest kaldast ajutiselt liivarannaks. Selleks suletakse kesklinnas üks jõeäärne tänav, selle peale veetakse tonnide viisi rannaliiva ja tuuakse kohale palmid. Rannaprojekti tehakse Pariisis juba seitsmendat suve ja see on saanud kohalike elanike ning turistide seas väga populaarseks. Idee algatas Pariisi praegune linnapea Bertrand Delanoë, kelle juhtimisel rajati linna ka rattasüsteem Vélib.

Transport

Pariisi metroosüsteem katab linna nii hästi, et harva tekib vajadust sõita takso või bussiga. Suvel muutub metrooõhk siiski talumatult lämbeks ja palju parem on liikuda rattaga. Pariisis rajati selleks hiljuti rattateed ja suurepärane rattasüsteem Vélib. Linn on kaetud Vélibi rattahoidlatega, kust ka turistid saavad endale pangakaardiga ratta laenutada. Pärast sõitu võib ratta näiteks teises linna otsas tagastada. Vélib on eriti mõnus öiseks linnaavastamiseks.

Hinnad

Lõuna restoranis 240 krooni
Klaas veini 60 krooni
Pudel veini poes alates 20 kroonist
Rattalaenutus pool tundi 16 krooni
Metroopilet 23 krooni

http://www.tarbija24.ee/060608/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/335309.php

Viiralti haud - kuidas leida

Kolmandat korda Père-Lachaise'i surnuaial käies jõudsin lõpuks ka Viiralti hauale. Sellest, kuidas Viiralt Pariisis elas ja et ta on siia maetud, on netis palju juttu, aga mina ei suutnud leida ühtegi juhendit, mis näitaks, kuidas leida tema hauda. Père-Lachaise on 48 hektari suurune ja ilma juhisteta ei leia sealt midagi.
Tegelikult piisab teadmisest, et Viiralti haud asub Père-Lachaise'i 88. jaos. Surnuaed on jaotatud jagudeks, numbritega sildid on kenasti üleval ja kui õige jagu üles otsida, pole haua leidmine enam raske. Aga igaks-juhuks ka väike kaart:

Tere suvi

Ilmaennustus järgmiseks viieks päevaks Pariisis:

Lennuki pardalt

Veetsin kaks suurepärast nädalat Eestis. Lennates Estonian Air'iga Pariisist Tallinna ja tagasi panini tähele, et:

1. Charles de Gaulle'i-suguses lennujaamakolakas võib minna lennule jõudmisega kiireks isegi siis, kui saabuda kohale 2 tundi enne lennuaega. Estonian Air'i check-in toimub ühes lauas 4-5 teise lennufirmaga ja kui juhtub, et ühel ajal läheb mitme firma lend, läheb registreerimislaud üsna umbe. Väike kaos käib Prantsusmaal muidugi asja juurde.

2. Pariisi tagasi lennates oli neljandik nägudest samad, kellega olin lennanud Tallinnasse. Sealhulgas kaks valjuhäälset Vene karu, kes istusid mõlemal lennul täpselt minu taga asuvas reas ja tervitasid Tallinna sõnadega "Malenkii huinik Tallinn".

3. Nordea Panga juht Vahur Kraft lendab üksinda turistiklassis. Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Tarmo Kõuts ja Imre Sooäär aga teevad end äriklassis tähtsaks. Muidugi, olla rahvaesindaja tähendab olla privilegeeritud. Riigikogulastele ei sobi lihtsate inimestega "turistikas" lennata. Pangajuhile aga küll.

4. 60-kroonine kanasalat Estonian Air'i pardal on maitsvam ja odavam kui enamus neid salateid, mida ma olen söönud Pariisis.

Lääs vs ida

Olin vahepeal paar päeva Berliinis. Oma põgusa visiidi põhjal tooks kolm põhjust, miks Berliin on Pariisist parem:

- Elu on odavam.
Lihtsad asjad nagu näiteks kohv on mägatavalt odavamad kui Pariisis. Berliini kesklinna kohvikus sain hea kohvi ühe euroga, Pariisis müüakse sellise hinnaga kohvi ainult eeslinnas asuva ülikooli sööklas. Seda serveeritakse plasttopsis ja ta maitseb üsna lahjalt. Kebab (see legendaarne döner) oli Berliinis veidi üle kahe euro ja maitses imehästi. Pariisi kebabid maksavad tavaliselt vähemalt neli eurot (okei, Berliini döner ja Pariisi pita kebab erinevad veidi, aga koostisained on samad).

- Õhk on puhtam.
Kui need pariislased, kes ei taha või ei jaksa autot osta, kihutavad ringi mootorratastel ja mopeedidel (neid on palju), siis berliinlane võtab selle asemel jalgratta. Ja see annab linnaõhus tunda - Pariisist tuttavat pidevat heitgaasivingu Berliinis polnud. Rohelust peaks mõlemas linnas piisavalt olema.
Ja ma ei tea, mida Berliin oma metrooga teeb, aga Pariisi kõrval lõhnab see nagu lillenupp.

- Ruumi on rohkem.
Teises maailmasõjas pommitati suur osa Berliini puruks ning kuuekümnedatel aastatel ehitati linna kaheks jagav müür koos selle äärde jäävate lagedate puhvertsoonidega - tänu sellele on täna Berliini kesklinnas rohkem rohelust, lagedaid platse ja tühje krunte. Inimestel on rohkem ruumi liikuda ja ruumi hingata. Sellist üksteise otsas elamise tunnet nagu Pariisis on Berliinis vähem. Samas tegeleb Berliin aktiivselt nende tühjade kruntide täisehitamisega. Kesklinnas liikudes järgneb üks ehitusplats teisele.

Erinevustele vaatamata on Perliin ja Bariis mõlemad väga mõnusad ehteuroopalikud suurlinnad, kus kultuuri ja muud actionit on rohkem kui keegi tahta oskab. Ainult et mis kultuuri puutub, siis mulle tundub, et Pariis on oma kõrgema hinnataseme tõttu andergraundimad kunstnikud-muusikud peletanud eemale (Berliini?) ja allesjäänud seltskond on kole etableerunud. Berliin sobib olude poolest just noorele elektromuusikule või grafitikunstnikule, mistõttu sealne kunstielu on mõne jaoks ilmselt Pariisist põnevam.

Ainult natukene surnud

Prantslased oskavad teha väga head sotsiaalreklaami.
Näide 1: kohaliku maanteeameti liikluskampaania, mis sobib hästi näiteks välireklaamiks autotee kõrvale - "Te ainult unustasite suunda näidata, ta on ainult natukene surnud." - Mõjuv ja kergelt haaratav sõnum.


Näide 2: CSA (midagi Prantsusmaa ringhäälingunõukogu taolist) jooksutab teles klippi, mis hoiatab lapsevanemaid teles oleva vägivalla mõjudest lastele ning kutsub üles pidama kinni filmide vanusepiirangutest. Selle asemel, et lugeda kuiva moraali, rõhub reklaam tunnetele, mis on iga vanema puhul tugevad - armastus oma lapse vastu ja hirm teda kaotada. Stseen lapsega, kes telekast "kuuli saab" ja paiskub surnult vastu diivanit ning isa šokeeritud pilk seejärel, seob tunnetuslikul tasandil kaks asja: vägivaldsed filmid ja kahjulik mõju lastele. Ei tohiks emasid-isasid külmaks jätta. Mis ongi kampaania eesmärk.

Suusareis läbi ilmadiskursuse

Käisin Šveitsis suusatamas. Veebruar oli küll Pariisis nii soe ja kevadine, et suusatamise isu hakkas ära kaduma. Tundus kahtlane, et kui väljas on 14 kraadi sooja, loodus õitseb ja linnud laulavad, on kuskil veel lund ja inimesed tegelevad talispordiga. Pariisist lennuki peale minnes vahetasin siiski viimasel hetkel oma kerge jaki talvejope vastu. Õigesti tegin, sest kokkuvõttes kujunes nädal Saas Fees päris talviseks. Reisi teisel päeval hakkas lund sadama ja järgmiseks hommikuks olid mäed kaetud värske puudriga. Märtsi keskel seda nii tihti ei juhtu. Ja päev enne tagasitulekut algas Saas Fees vist selle talve suurimaid lumesadusid. Meist jäi maha tõeline talveidüll pea poolemeetriste hangede ja lumiste puudega. Oli tore näha sel aastal korraks ka korralikku talveilma.

Suusalumega pole Saas Fees tegelikult probleemi. Suusatada saab aastaringi, sest umbes 2500 meetri kõrgusel algav liustik naljalt ära ei sula. Liustiku tõttu on Saas Fee just märtsis-aprillis popp koht, kuna madalamates Alpikuurortides rohetab sel ajal juba muru ja suusalume otsimiseks tuleb kõrgemale sõita.

Teistest suusakuurortidest eristab Saas Feed veel oma moodi ökosuunitlus. Autoga Saas Fee tänavatele ei pääse, kogu liiklus käib külas ainult väikeste elektrimootoriga kärudega. Ja poes müüakse bioveini ja bioõlut. Kui küsida, mis teeb õllest bioõlle, siis ma täpselt ei tea. Kuid see oli raudselt parim õlu, mida ma olen joonud. Õrnalt magus ja mahlane, samas väga kerge ja karastav.



Päike kiikas aeg-ajalt pilve tagant välja ja sellest piisas, et meie molud ära põletada. Nahka tuleb tänaseni.










Talveidüll ehk vaade hotelliaknast viimase päeva õhtul.









Tagasi tulime Genfi kaudu. Pühadeaegse inimtühja linna olid vallutanud monsterturistid lombi tagant.






Ja tagasi jõudes tervitas Pariis mind paduvihmaga. Viimastel päevadel polegi ilm oluliselt paranenud. Veebruarikuu soojakraadid ja päike on asendunud tavalise halli taeva ja jaheda ilmaga. Käes on märtsi lõpp, aga kevad paistab nagu jälle kaugel olevat.

Kõik blondid pole lollid

Prantsusmaal olid kohalikud valimised. Tegelikult need veel kestavad, sest paljudes kohtades tuleb nädalavahetusel valimiste teine voor. Kaks vooru nagu presidendi valimistelgi - võitja peab saama vähemalt 50 protsenti häältest, kui ei saa, korraldatakse teine voor.

Aga seal, kus mõni kandidaat sai juba esimeses voorus üle poole häältest, on võitjad selged. Minu kodupiirkonnas Neuilly's võitis näiteks Jean Sarkozy - presidendi poeg. Jean on 21aastane piltilus poiss, kelle hele surfarisoeng vaevalt Pariisi neiud külmaks jätab (no vaadake vaid seda pilti!). Jean on täiuslik noormees: ta õpib juurat, harrastab näitlemist, ei joo alkoholi, pole kunagi suitsetanud kanepit ja on täielikult isasse (st karismaatiline esineja ja supersuhtleja). Keda teist võikski Neuilly rahvas valida?

Sellegipoolest tundub minu jaoks veidi uskumatu, et Prantsusmaa pealinna külje all on ühel ilusa naeratusega noorukil nii lihtne valituks saada. Kui see juhtub Eestis, okei - meil on noor demokraatia, noored ruulivad jne. Aga prantslased peaksid ju oskama hinnata vanust ja elutarkust, rääkimata poliitilisest kogemusest, mida 21aastasel kutil nii või naa pole.

Mõnes mõttes pole hullu - noor Jean sai valituks kantoni tasemel, mis on Prantsusmaa madalaim haldusüksus. Eesti mõistes hakkab ta nüüd kuuluma valla- või linnavolikokku ehk tema tarkusest üksi väga palju ei sõltu.
Aga väga võimalik, et selle valimisvõiduga sündis uus täht prantsuse poliitikamaastikul. Isa Sarkozy ehk praegune president alustas oma karjääri selle sama Neuilly kantoni valimiste võiduga. Ta oli siis 22. Noor Jean astub seega tublilt isa jälgedes.

Blogisemine* jätkugu!

* nädala sõna

Oh kui soiku on mu blogimine jäänud... Mis siis vahepeal tehtud sai?

1. Panin kokku viienda Majandaja. Pariisist neti kaudu Eestisse ajalehte teha pole sugugi keeruline. Ainult et kui oled suure osa päevast toas istunud, intervjueerinud meili ja telefoni teel Eesti allikaid, lugenud BNSi ja kirjutanud eestikeelseid artikleid, on väga veider tunne minna pärast seda tänavale ja avastada ennast prantsuskeelsest keskkonnast. Sama veider on helistada Pariisist skaibi teel Tallinna vanadekodudesse ja otsida 90-aastast inimest, kes oleks võimeline EV juubeliga seoses intervjuud andma.

Publish at Scribd or explore others: Wills and Trusts Business & Legal postimees nordea

2. Tutvusin veel mitme Pariisi eestlasega. Seni teadsin vähemalt kümmet Pariisis õppivat-töötavat eestlast, siis nüüd lisandus neile umbes samapalju. Arutasime, palju võiks üldse Pariisis eestlasi olla. Keegi teadis öelda, et Prantsusmaal peaks eestlasi olema 300 kandis, neist enamus on arvatavasti Pariisis.

3. Käisin Normandias. Paar päeva Inglise väina ääres olid väga mõnusad. Sai suurest linnast välja, nägin värskelt küntud põldu, lehma ja hobuseid. Suur osa ajast möödus aga Teise maailmasõja lainel - Normandia rannad on kuulsad selle poolest, et sealt algas 1944 USA, Briti, Kanada ja Prantsusmaa sõdurite vabastusretk natside vastu. Rannad on täis sakslaste sõjapunkreid (vt all) ja Normandia dessandi memoriaale, mis on piirkonna popimad vaatamisväärsused. Paistis, et kohalik turism ainult sõjamälestusest toitubki.
Memoriaalidest pompöösseim on muidugi ameeriklaste oma. 9000 sõduri hauatähised, kaks kolakat monumenti ja D-Day muuseum, mis esitab väga veenvalt Ameerika sõduri loo ja heroiseerib tema panust Euroopa vabastamisse. "America will never forget".
Memoriaal kinnistab muidugi võimsalt müüti USAst kui vabastajast ja demokraatia kaitsjast. Milleks muidu luua nii võimast memoriaali 9000-le sõdurile. Suur number küll, aga mis on see arv võrreldes USA rahvaarvuga? Küllap hukkus nt Sinimägedes eestlasi kordades rohkem, kui võtta surnute hulk suhtena rahvaarvu. Sinimägede memoriaal koosneb minu mäletamist mööda ühest vildakast raudristist ja mõnest paekivist, vist oli ka üks infotahvel kõrval. Aga see ei esita turistile lugu Eesti sõdurist. Võtaks natuke ameeriklastelt õppust, lisaks kas või mõne videoekraani või midagi...

Saksa kvaliteetbetoon peab tänaseni vastu:
Rannad on Normandias ilusad:

Tere kevad

... ehk ilmaprognoos järgmiseks viieks päevaks Pariisis:

Säästu-Pariis ehk tudengina Euroopa kallimas linnas

Pariisi teatakse ammu kui kunsti- ja moepealinna, veel räägitakse sellest kui armastuse ja valguse linnast. Ent Pariisil on üks tiitel veel: see on üks Euroopa kallimaid linnu, viimaste andmete järgi elukalliduselt 7. kohal. Ja siinne hinnatase on eriti valus hoop, kui oled näiteks tudeng ja tuled ühest Euroopa odavaimast linnast Tartust.

Kuid ka Pariisis on võimalik kokku hoida ja lahedate elamuste peale ei pea tingimata palju raha kulutama. Tuleb vaid tunda kohalikke olusid ja julgeda minna peatänavatest kaugemale, sinna, kus turistide kontsentratsioon on väiksem. Selleks mõned soovitused.

Esimest korda Pariisis olijad soovivad alati käia ära Louvre’is ja õige kah, sest juba tohutu suur muuseum ise on vaatamisväärsus. Tark läheb Louvre’isse reede õhtul kella 18 ja 20 vahel, kui alla 26-aastased saavad muuseumi tasuta ja ka teistele on soodustused. Odavamast piletist hoolimata on siis rahvast tavalisest vähem. Lisaväärtus on Louvre’i akadeemia kunstitudengid, kes räägivad neil õhtutel külastajatele kunstitööde ajaloost.

Ahvatlevad austrid

Louvre on kõigile tasuta iga kuu esimesel pühapäeval, aga siis tuleb Mona Lisa nägemiseks küünarnukkidega teed teha.

Kaasaegse kunsti huvilistele on kindlasti põnev koht Palais de Tokyo – suur moodsa kunsti näitustesaal koos raamatupoe ja kohvikuga. See asub linnasüdamest veidi eemal, kuid on metrooga väga kergelt ligipääsetav.

Tokyoga pole hoonel rohkem seost kui nimi, samas on näituste temaatika selgelt rahvusvaheline ja tänu suurtele ruumidele saab siin näha tõeliselt hiiglaslikke kontseptuaalseid töid. Noortele on taas sooduspilet: alla 26-aastastele 4,5 eurot ehk 70 Eesti krooni.

Odavalt süüa on Pariisis raskem. Linna peal ringi jalutades on suureks ahvatluseks värsked austrid, mida restoranid hoiavad tavaliselt tänaval asuvatel külmlettidel, et möödakäijates isu tekitada. See pole aga muidugi säästueelarve söök.

Taskukohaseks söömiseks tasub vaadata araablaste-türklaste-marokolaste snäkiputkade poole, mida leidub üle linna.

4-5 euro (60–80 krooni) eest võib siit saada väga maitsva ning toitva tainasse keeratud falafeli või pita-võileiva ja vedamise korral valab peremees tasuta topsi magusat piparmünditeed.

Mehed-naised tasakaalus

Ööelu neelab Pariisis ohtralt eurosid. On hulk ööklubisid, kus sissepääs maksab alates

20 eurost ehk ligi 300 kroonist. Erandiks on La Fleche d’Or (flechedor.fr) – vanast raudteejaamast ümberehitatud ööklubi, mis paistab silma kireva esinejatekavaga ja kuhu pääseb sisse tasuta. Pariisi ööklubide puhul tuleb aga arvestada sellega, et ukse peal on alati turvamees, kes jälgib meeste-naiste tasakaalu. Nii et seltskond noormehi ei pruugi sisse saada, kui nendega pole ühtegi neidu.

Kes soovib õhtut rahulikumalt veeta, võib ka niisama linna peal jalutades õlut või veini juua. Kevade tulles täituvad Seine’i jõe kaldad veinijoojatega, keda politsei ei tülita. Uue pudeli saab alati kätte, sest linn on täis ööl kella kahe-kolmeni avatud nurgapoode.

Nädala lõpetuseks on Pariisis ideaalne veeta pühapäeva hommikupoolik Le Marais’s. Siia värvika eluga kvartalisse tulevad moodsad pariislased pühapäeval hilist hommikueinet ehk brunch’i sööma. Brunch’imenüü maksab kuni 25 eurot (390 krooni), aga selle eest saab tavaliselt mitmekäigulise hommikueine koos kohviga ning võib juhtuda, et sel päeval rohkem kõht tühjaks ei lähegi.

Pärast söömist on võimalus käia lähedalasuvas Carnavalet’-nimelises Pariisi ajaloo muuseumis (sissepääs tasuta) või lesida Place des Vosges’i pargimurul. Märtsi lõpus, kui algavad taas otselennud Tallinnast Pariisi, on päike selleks juba piisavalt soe.

http://www.tarbija24.ee/080208/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/310641.php?saastu-pariis-ehk-tudengina-euroopa-kallimas-linnas

Kunst teeb häbi

Eelmisel nädalavahetusel käisin vaatamas näitust "Sots Art". Näitus oli 1970-ndatel Venemaal sündinud samanimelisest kunstivoolust, mis on sisuliselt vene versioon popkunstist. Kunstnikud mängivad nõukogude propaganda kujundite ja loosungitega, keeravad need pahupidi, viivad groteski ja irvitavad CCCP-i üle. Näitus tekitas Pariisis elevust, sest Moskva püüdis selle kohalejõudmist takistada. Vene kultuuriminister tegi enda sõnul kõik, et näitus Venemaalt välja ei liiguks, sest näitusetööd teevat Venemaale häbi. Sümptomaatiline värk - sama moodi keelati ära 1970-ndatel Sots Art'i kunstnike esimesed näitused n-liidus. 30 aastat on möödas, aga tsensuurisurve pole kadunud. Pariisi näitusele tuli see muidugi kasuks. Eks kõik siinsed kunstihuvilised tahtsid näha, mida nad Moskva arvates näha ei tohiks:
kõnepult eest:

ja tagant:

Iseteenindusime

EPLO jagab rõõmusõnumit: esimesed iseteeninduskassad jõudsid Baltikumi. Eestlased, kes te veedate oma õhtutunde Selveri-Prisma-Rimi sabas seistes, teie päästja on saabumas! Lõpp kassööride puuduse all vaevlevatele kaubandusettevõtetele, lõpp Maxima umbkeelsetele teenindajatele, kes su küsimusest aru ei saa. Iseteeninduskassa tuleb ja lahendab mured!
Oleks see vaid nii ilus. Las ma räägin, kuidas iseteeninduskassad minu kodukandi supermarketis Auchanis töötavad. Asi on esmapilgul imelihtne - näitad masinale toote triipkoodi, paned asja spets alusele (mis on ühtlasi kaal), lükkad maksekaardi sisse, maksad ja ongi kõik. Aga siis tulevad need hetked, kui masin ja inimene omavahel läbi ei saa. Näiteks kui ostad šokolaadi, aga oled enne kassat paki lahti teinud ja pool ära söönud - siis näitab masin punast tuld, sest tema teab, et sinu šokolaadipakk peab kaaluma nt 250 grammi, aga kaal ütleb 150 ja masin kardab, et tahad teda petta. Tuleb kutsuda appi poetöötaja. Või näiteks kui pead tingimata maksma paberrahas, sest kaardil raha pole, aga masin ei taha su kortsunud kümneeurost omaks võtta. Jälle punane tuli, jälle poetöötaja. Sel ajal, kui masinaga jebid, tekib su järel saba, inimesed muutuvad kärsituks, "kuradi loll, ei saa lihtsa asjaga hakkama". Palju stressi kõigile.
Ja mis on kõige selle tulemus? Iga kahe iseteeninduskassa peale on Auchanis vähemalt üks lisatöötaja, kes punase tule peale appi jookseb. Ja jooksmist on neil palju...

-30% -40% -50%

Kui ma Pariisist enne jõule lahkusin, oli kingiostu ja jõulušopingu hullus täies hoos. Uue aasta alguses võeti paariks päevaks hoog maha, aga nüüd käib madin edasi, sest kolmapäeval, 9. jaanuaril hakkasid soldid - les soldes. Prantsusmaal on allahindlused seadusega ette nähtud, neid tuleb korraldada kaks korda aastas, jaanuaris ja juulis. Ükski pood ei pääse neist. Ja kõik poed alustavad ühel ajal.
Esmapilgul tundub selline seadus täitsa mõistlik. Poodidel pole vaja teineteist reklaamiga üle trumbata. Pole vaja külvata linna üle kollaste kilekottidega, selleks et kõigile märku anda "meil on nüüd hullud päevad". Inimesed teavad, et allahindlused algavad kõikjal korraga.
Teisest küljest, kui Eestis piirdub ostuhullus Stockmanni ja Kaubamajaga, siis siin on see üleüldine. Soldide ajal justkui peab midagi ostma. Sest muidugi, kui seadus näeb ette, et prantslastel peab olema võimalus saada allahinnatud nodi, siis kuulekas kodanik kasutab seda võimalust! Läheb poodi ja ostab endale näiteks digitaalse fotoraami. Või midagi muud "ägedat" ja ilgelt vajalikku.
Kuid enne poodi minemist võiks iga prantslane vaadata The Story of Stuff'i - lugu sellest, kust asjad tulevad ja kuhu lähevad. Prantsusekeelse pealelugemisega muidugi. Tean, et paljud on seda klippi juba näinud, aga postitan ikkagi.

Romainiga torni all

2008 est arrivé

Tagasi Pariisis, tagasi arvuti taga. Eestis veedetud kaks nädalat olid tihedad, just nii nagu tahtsingi. Üritasin võimalikult palju ette võtta, et Pariisist distantsi saada. Tõtt-öelda viskas suurlinn enne Eestisse tulekut juba kopa ette. Lootsin, et eemal olles tekib see magus nostalgia, mis tavaliselt tuleb mõni aeg pärast reisilt naasmist. Igatsust ei tekkinud, aga laupäeval Pariisi jõudes oli täitsa kodune tunne.

Aastavahetuse öö, mille pärast ma siia nii vara tulingi, oli oodatust lahjem. Ei mingit prantslaslikku šampanjajoomist ja juubeldamist tänavatel (eks see ole ka stereotüüp), ainult eeslinnakutid tiirutasid oma autodega linna peal, nii et viis tüüpi istuvad autos ja üks karjub aknast "BONNE ANNÉE". Viisakad pariislased olid kõik endale kohvikusse, brasseriisse või restorani laua broneerinud ja istusid seal.

Ilutulestikku polnud, see oli ära keelatud. Ma polegi aru saanud, kes keelas ja miks. Võib-olla tehti seda Brüsseli eeskujul, kus olevat tekkinud enne aastavahetust terrorirünnaku oht. Igaljuhul nägin politseinikke inimestelt rakette konfiskeerimas.

Üleüldse möödus kogu aastavahetuse öö sõna otseses mõttes politsei pilgu all. Nii palju "smurfe" pole ma Pariisis näinud. Politsei võttis asja väga tõsiselt ja küllap õigustatult. Sest arvestades seda, kui palju oli tol õhtul kuulda näiteks American English'it, siis oli üsna tõenäoline, et igasugune intsident oleks lõppenud mõne ameeriklase pihtasaamisega. Prantsusmaa maine ameeriklaste silmis on aga habras asi, mida tuleb hoida.

Õhtu lõpuks jäi meelde see, et vahetult pärast südaööd hakkas uue aasta esimestel minutitel äkki vihma sadama. Ei taha ebausku kalduda, aga ütleme lihtsalt, et loodetavasti oli see selline puhastav mitte kurjakuulutav vihm.