Je viens d'Estonie*

Minu prantsuse keele kursused edenevad visalt. Eelmisel nädalal pidid toimuma esimesed loengud, aga metroo- ja raudteetöötajate streigi tõttu jäid pea kõik loengud ära. Sel nädalal jõudsime siis esimeste loenguteni. Järgmisel neljapäeval on siin aga püha (minu eesti kalender ütleb, et pühakutepäev) ja tänu sellele jääb jälle osa loenguid ära. Kuuldavasti hauvad ka tudengid streigiplaane – valitsus tahtvat uue seadusega ülikoolis õppimist kallimaks muuta. Kui tuleb streik, jäävad loengud muidugi ära.

Need loengud, mis on toimunud, on olnud toredad. Õppejõud on kirglikud, nagu prantslased ikka. Enamiku tudengitest moodustavad itaallased, sakslased ja hiinlased. Suulise prantsuse keele loengus pean koos itaallase ja hiinlasega hakkama ette valmistama 20-minutilist ettekannet Nanterre’i ülikooli ajaloost. Mis on okei, sest mul on sellise asja jaoks aega, mitte nagu Tartus, kus tuli tööasjade kõrvalt midagi kiirelt kokku visata.

Suulise prantsuse keele loengus on ka üks taivanlanna. Esimeses loengus tegime läbi tavalise tutvumisvooru, kus iga tudeng end esitles. Neiu jutu peale, et ta on pärit Taivanist, pidas üks Hiina noormees vajalikuks öelda midagi sellist: „Vabandust, aga see neiu eksis, kui ta ütles, et ta tuleb Taivanist. Sellist riiki nagu Taivan pole olemas. Taivan on Hiina.”

Taivanlanna ei osanud vähemalt prantsuse keeles enda kaitseks või õigustuseks midagi öelda. Mõtlesin, mis tundeid võib selline olukord tekitada ja kas segastel aegadel on ka mõni eestlane pidanud kuulma: „Lubage täpsustada, te ei tule Eestist vaid Nõukogude Liidust!”

* Ma tulen Eestist.

Paris souterrain

Ostsin hiljuti raamatu, mis algab sõnadega „Pariis on nagu šveitsi juust”. See räägib maa-alusest Pariisist: lugematutest kaevandustest, katakombidest, metrootunnelitest ning kanalisatsioonitorustikest, mis on aegade jooksul linna alusesse maapinda uuristatud.

Kõige kummalisemad on maa-alused kaevandused, kust keskajal hangiti linna ehitamiseks vajalikku materjali. Linna-aluse maapinna õõnestamisega tegeldi päris usinalt, sest ühel hetkel hakkasid kaevandused koos nende kohal asuvate hoonetega sisse vajuma. 1777. a loodi koguni kuninglik kaevanduste inspektsioon, mille töö oli ohtlikud kaevandused kindlustada või kinni ajada.

Sajand hiljem said mõned kaevandused uue
rakenduse, kui neis hakati šampinjone kasvatama. Seenepeenrad, mis koosnesid peamiselt hobusesõnnikust, andsid mõne nädalaga kena saagi.

Peale selle on Pariisi all veel näiteks maa-alune surnuaed koos ligi kuue miljoni pariislase jäänustega (kogutud sulgemisele määratud linnakalmistutelt), tohutusuured hoidlad veevarude kogumiseks ja sõjaaegsed pommivarjundid siltidega „Rauchen verboten” ning „Ruhe”. Mõni aasta tagasi avastati ühest maa-alusest koopast aga midagi illegaalse ööklubi taolist, kus olevat korraldatud kõike alates kinoseanssidest kuni salajaste orgiateni.

Maa-alune Pariis on sama ekstravagantne nagu linn isegi.

Hämmastav, et see kõik koos metrooga maa alla ära mahub. Pariisi metroo koosneb 14 erinevast liinist, pluss viis regionaalmetroo liini, mis ühendavad omavahel eeslinnu. Iga liin nõuab tunnelit, kui mitte kahte.

Nii et ei teagi, kas minu jalge all on šveitsi juust või haigutab seal lihtsalt üks tühimik.

Ohoo, internet!

Pärast kolme nädalat Pariisis elamist on mul lõpuks korteris internet. Elu on taas normaalne. Ja hoiatan: elu ilma interneti püsiühenduseta võib olla raskem, kui arvata oskate. Nii nõme kui see ka pole.

Aga nende kolme püsiühenduseta veedetud nädala jooksul sain katsetada tervet rida Pariisi tasuta wifi alasid. Wifi on siin täitsa levinud. Ei maksa arvata, et Eesti on endiselt ainukene riik, mis on enda jaoks wifi avastanud.
Traadita internetti arendatakse Pariisis linnapea Bertrand Delanoe initsiatiivil. Delanoe, kes on muide avalikult gei, on toonud Pariisi ka muid värskeid ja julgeid algatusi nagu jalgrattateed ja igasuvine liivarand Seine’i jõe ääres. Tänaseks levib tasuta wifi enamikes kesklinna parkides, raamatukogudes ja paljudes ühiskondlikes hoonetes. Parkides levivat wifit olen ise paaril korral proovinud, toimib suurepäraselt. Linnapea eesmärk on teadagi mis – internetiseerida (wifiga) kogu linn. (Siinkohal tulevad meelde Eesti ajakirjandusest läbi jooksnud uudised sellest, et kohe-kohe hakkab Tallinnat katma tasuta wifi. Mis on neist plaanidest saanud?)

Peale linnavõimu pakuvad wifit ka mitmed baarid ja kohvikud. Nende puhul ei saa nüüd küll tasuta wifist rääkida, sest maha istudes tuleb ju ka midagi tellida ja siinsetest menüüdest on raske leida midagi, mis maksaks vähem kui neli eurot.

Internetinäljas tudengi sõbraks on ka McDonalds. Enamikes Pariisi mäkkides on tasuta wifi. Ja see toimib täitsa hästi. Kuni läptoppidega niisama-istujad vallutavad kogu restorani ja burgerisööjatele ei jätku enam laudu. Siis keeratakse wifi kinni ja tuleb teise mäkki ümber kolida.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et tasuta wifi on tore küll, aga selle peale ei saa loota. Võib-olla on asi minu it-alases nõrkuses, aga nende kolme nädala jooksul olin ma korduvalt olukorras, kus ühendus äkki katkes või ei õnnestunudki ühendust saada, kuigi olin eelmisel päeval täpselt samas kohas wifis olnud. Ja see, kui pidin järgmise internetiseansi jaoks pimedas koridoris kükitama, et natukene naabrite wifit varastada, oli ikka täiega nõme. Nagu ka too õhtu, kui külmetasin kohaliku pilvelõhkuja seina ääres, et suurfirma wifis olla ja skaibis rääkida.

Nii et olgu jumal tänatud püsiühenduse eest!