Tere suvi

Ilmaennustus järgmiseks viieks päevaks Pariisis:

Lennuki pardalt

Veetsin kaks suurepärast nädalat Eestis. Lennates Estonian Air'iga Pariisist Tallinna ja tagasi panini tähele, et:

1. Charles de Gaulle'i-suguses lennujaamakolakas võib minna lennule jõudmisega kiireks isegi siis, kui saabuda kohale 2 tundi enne lennuaega. Estonian Air'i check-in toimub ühes lauas 4-5 teise lennufirmaga ja kui juhtub, et ühel ajal läheb mitme firma lend, läheb registreerimislaud üsna umbe. Väike kaos käib Prantsusmaal muidugi asja juurde.

2. Pariisi tagasi lennates oli neljandik nägudest samad, kellega olin lennanud Tallinnasse. Sealhulgas kaks valjuhäälset Vene karu, kes istusid mõlemal lennul täpselt minu taga asuvas reas ja tervitasid Tallinna sõnadega "Malenkii huinik Tallinn".

3. Nordea Panga juht Vahur Kraft lendab üksinda turistiklassis. Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Tarmo Kõuts ja Imre Sooäär aga teevad end äriklassis tähtsaks. Muidugi, olla rahvaesindaja tähendab olla privilegeeritud. Riigikogulastele ei sobi lihtsate inimestega "turistikas" lennata. Pangajuhile aga küll.

4. 60-kroonine kanasalat Estonian Air'i pardal on maitsvam ja odavam kui enamus neid salateid, mida ma olen söönud Pariisis.

Lääs vs ida

Olin vahepeal paar päeva Berliinis. Oma põgusa visiidi põhjal tooks kolm põhjust, miks Berliin on Pariisist parem:

- Elu on odavam.
Lihtsad asjad nagu näiteks kohv on mägatavalt odavamad kui Pariisis. Berliini kesklinna kohvikus sain hea kohvi ühe euroga, Pariisis müüakse sellise hinnaga kohvi ainult eeslinnas asuva ülikooli sööklas. Seda serveeritakse plasttopsis ja ta maitseb üsna lahjalt. Kebab (see legendaarne döner) oli Berliinis veidi üle kahe euro ja maitses imehästi. Pariisi kebabid maksavad tavaliselt vähemalt neli eurot (okei, Berliini döner ja Pariisi pita kebab erinevad veidi, aga koostisained on samad).

- Õhk on puhtam.
Kui need pariislased, kes ei taha või ei jaksa autot osta, kihutavad ringi mootorratastel ja mopeedidel (neid on palju), siis berliinlane võtab selle asemel jalgratta. Ja see annab linnaõhus tunda - Pariisist tuttavat pidevat heitgaasivingu Berliinis polnud. Rohelust peaks mõlemas linnas piisavalt olema.
Ja ma ei tea, mida Berliin oma metrooga teeb, aga Pariisi kõrval lõhnab see nagu lillenupp.

- Ruumi on rohkem.
Teises maailmasõjas pommitati suur osa Berliini puruks ning kuuekümnedatel aastatel ehitati linna kaheks jagav müür koos selle äärde jäävate lagedate puhvertsoonidega - tänu sellele on täna Berliini kesklinnas rohkem rohelust, lagedaid platse ja tühje krunte. Inimestel on rohkem ruumi liikuda ja ruumi hingata. Sellist üksteise otsas elamise tunnet nagu Pariisis on Berliinis vähem. Samas tegeleb Berliin aktiivselt nende tühjade kruntide täisehitamisega. Kesklinnas liikudes järgneb üks ehitusplats teisele.

Erinevustele vaatamata on Perliin ja Bariis mõlemad väga mõnusad ehteuroopalikud suurlinnad, kus kultuuri ja muud actionit on rohkem kui keegi tahta oskab. Ainult et mis kultuuri puutub, siis mulle tundub, et Pariis on oma kõrgema hinnataseme tõttu andergraundimad kunstnikud-muusikud peletanud eemale (Berliini?) ja allesjäänud seltskond on kole etableerunud. Berliin sobib olude poolest just noorele elektromuusikule või grafitikunstnikule, mistõttu sealne kunstielu on mõne jaoks ilmselt Pariisist põnevam.

Ainult natukene surnud

Prantslased oskavad teha väga head sotsiaalreklaami.
Näide 1: kohaliku maanteeameti liikluskampaania, mis sobib hästi näiteks välireklaamiks autotee kõrvale - "Te ainult unustasite suunda näidata, ta on ainult natukene surnud." - Mõjuv ja kergelt haaratav sõnum.


Näide 2: CSA (midagi Prantsusmaa ringhäälingunõukogu taolist) jooksutab teles klippi, mis hoiatab lapsevanemaid teles oleva vägivalla mõjudest lastele ning kutsub üles pidama kinni filmide vanusepiirangutest. Selle asemel, et lugeda kuiva moraali, rõhub reklaam tunnetele, mis on iga vanema puhul tugevad - armastus oma lapse vastu ja hirm teda kaotada. Stseen lapsega, kes telekast "kuuli saab" ja paiskub surnult vastu diivanit ning isa šokeeritud pilk seejärel, seob tunnetuslikul tasandil kaks asja: vägivaldsed filmid ja kahjulik mõju lastele. Ei tohiks emasid-isasid külmaks jätta. Mis ongi kampaania eesmärk.

Suusareis läbi ilmadiskursuse

Käisin Šveitsis suusatamas. Veebruar oli küll Pariisis nii soe ja kevadine, et suusatamise isu hakkas ära kaduma. Tundus kahtlane, et kui väljas on 14 kraadi sooja, loodus õitseb ja linnud laulavad, on kuskil veel lund ja inimesed tegelevad talispordiga. Pariisist lennuki peale minnes vahetasin siiski viimasel hetkel oma kerge jaki talvejope vastu. Õigesti tegin, sest kokkuvõttes kujunes nädal Saas Fees päris talviseks. Reisi teisel päeval hakkas lund sadama ja järgmiseks hommikuks olid mäed kaetud värske puudriga. Märtsi keskel seda nii tihti ei juhtu. Ja päev enne tagasitulekut algas Saas Fees vist selle talve suurimaid lumesadusid. Meist jäi maha tõeline talveidüll pea poolemeetriste hangede ja lumiste puudega. Oli tore näha sel aastal korraks ka korralikku talveilma.

Suusalumega pole Saas Fees tegelikult probleemi. Suusatada saab aastaringi, sest umbes 2500 meetri kõrgusel algav liustik naljalt ära ei sula. Liustiku tõttu on Saas Fee just märtsis-aprillis popp koht, kuna madalamates Alpikuurortides rohetab sel ajal juba muru ja suusalume otsimiseks tuleb kõrgemale sõita.

Teistest suusakuurortidest eristab Saas Feed veel oma moodi ökosuunitlus. Autoga Saas Fee tänavatele ei pääse, kogu liiklus käib külas ainult väikeste elektrimootoriga kärudega. Ja poes müüakse bioveini ja bioõlut. Kui küsida, mis teeb õllest bioõlle, siis ma täpselt ei tea. Kuid see oli raudselt parim õlu, mida ma olen joonud. Õrnalt magus ja mahlane, samas väga kerge ja karastav.



Päike kiikas aeg-ajalt pilve tagant välja ja sellest piisas, et meie molud ära põletada. Nahka tuleb tänaseni.










Talveidüll ehk vaade hotelliaknast viimase päeva õhtul.









Tagasi tulime Genfi kaudu. Pühadeaegse inimtühja linna olid vallutanud monsterturistid lombi tagant.






Ja tagasi jõudes tervitas Pariis mind paduvihmaga. Viimastel päevadel polegi ilm oluliselt paranenud. Veebruarikuu soojakraadid ja päike on asendunud tavalise halli taeva ja jaheda ilmaga. Käes on märtsi lõpp, aga kevad paistab nagu jälle kaugel olevat.

Kõik blondid pole lollid

Prantsusmaal olid kohalikud valimised. Tegelikult need veel kestavad, sest paljudes kohtades tuleb nädalavahetusel valimiste teine voor. Kaks vooru nagu presidendi valimistelgi - võitja peab saama vähemalt 50 protsenti häältest, kui ei saa, korraldatakse teine voor.

Aga seal, kus mõni kandidaat sai juba esimeses voorus üle poole häältest, on võitjad selged. Minu kodupiirkonnas Neuilly's võitis näiteks Jean Sarkozy - presidendi poeg. Jean on 21aastane piltilus poiss, kelle hele surfarisoeng vaevalt Pariisi neiud külmaks jätab (no vaadake vaid seda pilti!). Jean on täiuslik noormees: ta õpib juurat, harrastab näitlemist, ei joo alkoholi, pole kunagi suitsetanud kanepit ja on täielikult isasse (st karismaatiline esineja ja supersuhtleja). Keda teist võikski Neuilly rahvas valida?

Sellegipoolest tundub minu jaoks veidi uskumatu, et Prantsusmaa pealinna külje all on ühel ilusa naeratusega noorukil nii lihtne valituks saada. Kui see juhtub Eestis, okei - meil on noor demokraatia, noored ruulivad jne. Aga prantslased peaksid ju oskama hinnata vanust ja elutarkust, rääkimata poliitilisest kogemusest, mida 21aastasel kutil nii või naa pole.

Mõnes mõttes pole hullu - noor Jean sai valituks kantoni tasemel, mis on Prantsusmaa madalaim haldusüksus. Eesti mõistes hakkab ta nüüd kuuluma valla- või linnavolikokku ehk tema tarkusest üksi väga palju ei sõltu.
Aga väga võimalik, et selle valimisvõiduga sündis uus täht prantsuse poliitikamaastikul. Isa Sarkozy ehk praegune president alustas oma karjääri selle sama Neuilly kantoni valimiste võiduga. Ta oli siis 22. Noor Jean astub seega tublilt isa jälgedes.

Blogisemine* jätkugu!

* nädala sõna

Oh kui soiku on mu blogimine jäänud... Mis siis vahepeal tehtud sai?

1. Panin kokku viienda Majandaja. Pariisist neti kaudu Eestisse ajalehte teha pole sugugi keeruline. Ainult et kui oled suure osa päevast toas istunud, intervjueerinud meili ja telefoni teel Eesti allikaid, lugenud BNSi ja kirjutanud eestikeelseid artikleid, on väga veider tunne minna pärast seda tänavale ja avastada ennast prantsuskeelsest keskkonnast. Sama veider on helistada Pariisist skaibi teel Tallinna vanadekodudesse ja otsida 90-aastast inimest, kes oleks võimeline EV juubeliga seoses intervjuud andma.

Publish at Scribd or explore others: Wills and Trusts Business & Legal postimees nordea

2. Tutvusin veel mitme Pariisi eestlasega. Seni teadsin vähemalt kümmet Pariisis õppivat-töötavat eestlast, siis nüüd lisandus neile umbes samapalju. Arutasime, palju võiks üldse Pariisis eestlasi olla. Keegi teadis öelda, et Prantsusmaal peaks eestlasi olema 300 kandis, neist enamus on arvatavasti Pariisis.

3. Käisin Normandias. Paar päeva Inglise väina ääres olid väga mõnusad. Sai suurest linnast välja, nägin värskelt küntud põldu, lehma ja hobuseid. Suur osa ajast möödus aga Teise maailmasõja lainel - Normandia rannad on kuulsad selle poolest, et sealt algas 1944 USA, Briti, Kanada ja Prantsusmaa sõdurite vabastusretk natside vastu. Rannad on täis sakslaste sõjapunkreid (vt all) ja Normandia dessandi memoriaale, mis on piirkonna popimad vaatamisväärsused. Paistis, et kohalik turism ainult sõjamälestusest toitubki.
Memoriaalidest pompöösseim on muidugi ameeriklaste oma. 9000 sõduri hauatähised, kaks kolakat monumenti ja D-Day muuseum, mis esitab väga veenvalt Ameerika sõduri loo ja heroiseerib tema panust Euroopa vabastamisse. "America will never forget".
Memoriaal kinnistab muidugi võimsalt müüti USAst kui vabastajast ja demokraatia kaitsjast. Milleks muidu luua nii võimast memoriaali 9000-le sõdurile. Suur number küll, aga mis on see arv võrreldes USA rahvaarvuga? Küllap hukkus nt Sinimägedes eestlasi kordades rohkem, kui võtta surnute hulk suhtena rahvaarvu. Sinimägede memoriaal koosneb minu mäletamist mööda ühest vildakast raudristist ja mõnest paekivist, vist oli ka üks infotahvel kõrval. Aga see ei esita turistile lugu Eesti sõdurist. Võtaks natuke ameeriklastelt õppust, lisaks kas või mõne videoekraani või midagi...

Saksa kvaliteetbetoon peab tänaseni vastu:
Rannad on Normandias ilusad: