Adjöö

Selle blogi oleks pidanud juba ammu ära lõpetama - olen enam kui kuu aega Eestis. Tuli suvi, tuli tagasisõit Eestisse, ülikooli lõpetamine ja siis läks kõik nii kiireks, et blogiga ei jõudnud ammugi tegeleda. Igatahes, aasta Pariisis sai läbi. Või no mis aasta - kokku kaheksa kuud. Ehk pool aastat ja veidi peale.

Nüüd olen jälle Eestis tööl, võitlen stressiga ja kõik on nagu enne. Prantsuse keel hakkab juba meelest minema. Selline tunne, et mis sest kõigest kasu oli.

Samas, kurat, oli äge küll ja vast oli kasu ka. Ma lihtsalt ei oska veel seda kogemust kirjeldada peale klišeede a la suurepärane silmaringi avardav kogemus, õppisin tundma teist kultuuri vms.

Jätan selle blogi netiavarustesse rippuma, juhuks kui kellelgi peaks minu muljeid vaja minema.

Kõigile Prantsusmaast huvituvatele tulevastele Erasmuse tudengitele soovitaksin aga järgmist:

1. Välismaale tasub õppima minna võimalikult pikaks ajaks. Ettekujutus, et mõne kuuga on võimalik keel selgeks saada, on kole naiivne. Ise kogesin. Üheks semestriks pole mu arust mõtet minna, kuigi ka see annab mingisuguse kogemuse. Pigem ikka aastaks.

2. Prantsuse keele õppimiseks on mõni väikelinn kindlasti Pariisist parem - seda eriti siis, kui oled pr keeles algaja. Suures multikultuurses linnas on nii palju võimalusi inglise keelega hakkama saada. Räägin ikka kõigile, kuidas restoranis prantsuse keelt purssides vastasid kelnerid mulle järjekindlalt inglise keeles... Keskmine pariislane ei viitsi jännata turisti või tudengiga, kes keelt ei räägi. Ja kui ta oskab inglise keelt, siis ta kasutab hea meelega sinu peal juhust praktiseerida oma võõrkeeleoskust. Ma kujutan ette, väiksemates kohtades seda probleemi ei teki, sest a) ingliskeele oskus on kehvem b) inimesed on avatumad ja sõbralikumad ja kannatavad ära su prantsuskeelse kogelemise.

3. Varuda palju raha. Siinkohal tasub jälle valida õppimiseks mõni koht väljaspool Pariisi, sest seal on hinnatase kindlasti madalam. Erasmuse toetusest Pariisis kuidagi ära ei ela, heal juhul piirab sellest üüri maksmiseks.

Pariisi paljukülgne poeesia

Nii nagu Pariisi jaotatakse administratiivselt kahekümneks linnaosaks, võib ka selle linna võlu mitmeks jagada. Pariis on justkui mitu väiksemat linna ühes. Iga linnaosa on oma kujunemisloo ja elanikega, mis loovad sellele piirkonnale iseloomuliku õhkkonna.

Nii kannab Põhja-Pariisis asuv Montmartre oma kitsaste tänavate ja boheemlaslike baaridega seal aegade jooksul elanud kunstnike vaimu. Südalinnas Chatelet’ kaubanduskeskuse juures tekib aga sama tunne nagu siis, kui sattuda Tallinnas Viru keskuse ees hängivate noorte keskele.
Lääne-Pariisis asuvad 16. ja 17. linnaosa annavad võimsalt teada sinna elama koondunud aristokraatidest ja rikastest – pea igal majal on vähemalt kolme-nelja meetri kõrgune klaasist või puust ukseportaal, selle taga särab marmoriga kaetud fuajee ning korteritest paistavad tänavale maalid ja lühtrid.

Samas on eriilmelisus see, mis Pariisi linnaosi ühendab ja annab linnale tervikuna võluva vabaduse tunde. Pariis laseb sul olla see, kes sa olla tahad. Linn ei suru peale üht kindlat elustiili, vaid pigem julgustab olema isikupärane ja just selline, nagu endale meeldib. Ole täisboheemist tänavakunstnik, trendikas klubinoor või lipsuga börsimaakler – Pariisis tunnevad kõik end hästi. Sama käib homode ja heterode, musta- ja valgenahaliste, rikaste ja vaeste kohta.

Näiteks Londonis ja Pariisis elanud inimesed ütlevad, et viimases keerleb elu vähem raha ümber. Elatise teenimine on tähtis, aga pariislased oskavad ka vabalt võtta. Tähtis on elada mõnusalt: olla sõpradega, nautida muusikat ja kunsti, armastada.

Vabadus avaldub ka lihtsates asjades. Kuigi alkoholi joomine on Prantsusmaa linnatänavatel keelatud, täituvad Seine’i jõe kaldad soojadel õhtutel veinijoojate ja piknikupidajatega.

Politsei selliseid seltskondi ei tülita ja pole ka põhjust – end täis joonud laamendajaid siin enamasti ei kohta. Seepärast tullakse jõe äärde terveks õhtuks, peetakse isegi tordiga sünnipäevi. Õhtu juurde käib rikkalik piknikulaud salati, pika saia, juustude ning mitme pudeli veiniga. Suvel Pariisi sattujatel tasub kindlasti proovida sellest piknikukultuurist osa saada.

Piknik

Kohvikutes ja restoranides söömine on Pariisis kallis, pealegi võivad teenindajad olla üsna upsakad. Mõnus võimalus on poest sööki-jooki kaasa osta ja väljas pikniku pidada. Päeval tasub piknikuks valida mõni Pariisi parkidest. Kesklinna suurim on Luksemburgi aed, kus ei ole küll väga palju võimalusi muru peal istumiseks, aga park on nägemist väärt.

Enne parki minekut võib läbi põigata St Germainis asuvalt de Buci-nimeliselt tänavalt, kus on toiduturg ja poed piknikukraami ostmiseks. Õhtuseks veinijoomiseks on parimad kohad jalakäijatesild Pont des Arts, mis on sageli paksult rahvast täis, või Notre Dame’i läheduses asuvad jõekaldad.

Rand

Igal suvel muudetakse osa Seine’i jõe kivisest kaldast ajutiselt liivarannaks. Selleks suletakse kesklinnas üks jõeäärne tänav, selle peale veetakse tonnide viisi rannaliiva ja tuuakse kohale palmid. Rannaprojekti tehakse Pariisis juba seitsmendat suve ja see on saanud kohalike elanike ning turistide seas väga populaarseks. Idee algatas Pariisi praegune linnapea Bertrand Delanoë, kelle juhtimisel rajati linna ka rattasüsteem Vélib.

Transport

Pariisi metroosüsteem katab linna nii hästi, et harva tekib vajadust sõita takso või bussiga. Suvel muutub metrooõhk siiski talumatult lämbeks ja palju parem on liikuda rattaga. Pariisis rajati selleks hiljuti rattateed ja suurepärane rattasüsteem Vélib. Linn on kaetud Vélibi rattahoidlatega, kust ka turistid saavad endale pangakaardiga ratta laenutada. Pärast sõitu võib ratta näiteks teises linna otsas tagastada. Vélib on eriti mõnus öiseks linnaavastamiseks.

Hinnad

Lõuna restoranis 240 krooni
Klaas veini 60 krooni
Pudel veini poes alates 20 kroonist
Rattalaenutus pool tundi 16 krooni
Metroopilet 23 krooni

http://www.tarbija24.ee/060608/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/335309.php