Kunst teeb häbi

Eelmisel nädalavahetusel käisin vaatamas näitust "Sots Art". Näitus oli 1970-ndatel Venemaal sündinud samanimelisest kunstivoolust, mis on sisuliselt vene versioon popkunstist. Kunstnikud mängivad nõukogude propaganda kujundite ja loosungitega, keeravad need pahupidi, viivad groteski ja irvitavad CCCP-i üle. Näitus tekitas Pariisis elevust, sest Moskva püüdis selle kohalejõudmist takistada. Vene kultuuriminister tegi enda sõnul kõik, et näitus Venemaalt välja ei liiguks, sest näitusetööd teevat Venemaale häbi. Sümptomaatiline värk - sama moodi keelati ära 1970-ndatel Sots Art'i kunstnike esimesed näitused n-liidus. 30 aastat on möödas, aga tsensuurisurve pole kadunud. Pariisi näitusele tuli see muidugi kasuks. Eks kõik siinsed kunstihuvilised tahtsid näha, mida nad Moskva arvates näha ei tohiks:
kõnepult eest:

ja tagant:

Iseteenindusime

EPLO jagab rõõmusõnumit: esimesed iseteeninduskassad jõudsid Baltikumi. Eestlased, kes te veedate oma õhtutunde Selveri-Prisma-Rimi sabas seistes, teie päästja on saabumas! Lõpp kassööride puuduse all vaevlevatele kaubandusettevõtetele, lõpp Maxima umbkeelsetele teenindajatele, kes su küsimusest aru ei saa. Iseteeninduskassa tuleb ja lahendab mured!
Oleks see vaid nii ilus. Las ma räägin, kuidas iseteeninduskassad minu kodukandi supermarketis Auchanis töötavad. Asi on esmapilgul imelihtne - näitad masinale toote triipkoodi, paned asja spets alusele (mis on ühtlasi kaal), lükkad maksekaardi sisse, maksad ja ongi kõik. Aga siis tulevad need hetked, kui masin ja inimene omavahel läbi ei saa. Näiteks kui ostad šokolaadi, aga oled enne kassat paki lahti teinud ja pool ära söönud - siis näitab masin punast tuld, sest tema teab, et sinu šokolaadipakk peab kaaluma nt 250 grammi, aga kaal ütleb 150 ja masin kardab, et tahad teda petta. Tuleb kutsuda appi poetöötaja. Või näiteks kui pead tingimata maksma paberrahas, sest kaardil raha pole, aga masin ei taha su kortsunud kümneeurost omaks võtta. Jälle punane tuli, jälle poetöötaja. Sel ajal, kui masinaga jebid, tekib su järel saba, inimesed muutuvad kärsituks, "kuradi loll, ei saa lihtsa asjaga hakkama". Palju stressi kõigile.
Ja mis on kõige selle tulemus? Iga kahe iseteeninduskassa peale on Auchanis vähemalt üks lisatöötaja, kes punase tule peale appi jookseb. Ja jooksmist on neil palju...

-30% -40% -50%

Kui ma Pariisist enne jõule lahkusin, oli kingiostu ja jõulušopingu hullus täies hoos. Uue aasta alguses võeti paariks päevaks hoog maha, aga nüüd käib madin edasi, sest kolmapäeval, 9. jaanuaril hakkasid soldid - les soldes. Prantsusmaal on allahindlused seadusega ette nähtud, neid tuleb korraldada kaks korda aastas, jaanuaris ja juulis. Ükski pood ei pääse neist. Ja kõik poed alustavad ühel ajal.
Esmapilgul tundub selline seadus täitsa mõistlik. Poodidel pole vaja teineteist reklaamiga üle trumbata. Pole vaja külvata linna üle kollaste kilekottidega, selleks et kõigile märku anda "meil on nüüd hullud päevad". Inimesed teavad, et allahindlused algavad kõikjal korraga.
Teisest küljest, kui Eestis piirdub ostuhullus Stockmanni ja Kaubamajaga, siis siin on see üleüldine. Soldide ajal justkui peab midagi ostma. Sest muidugi, kui seadus näeb ette, et prantslastel peab olema võimalus saada allahinnatud nodi, siis kuulekas kodanik kasutab seda võimalust! Läheb poodi ja ostab endale näiteks digitaalse fotoraami. Või midagi muud "ägedat" ja ilgelt vajalikku.
Kuid enne poodi minemist võiks iga prantslane vaadata The Story of Stuff'i - lugu sellest, kust asjad tulevad ja kuhu lähevad. Prantsusekeelse pealelugemisega muidugi. Tean, et paljud on seda klippi juba näinud, aga postitan ikkagi.

Romainiga torni all

2008 est arrivé

Tagasi Pariisis, tagasi arvuti taga. Eestis veedetud kaks nädalat olid tihedad, just nii nagu tahtsingi. Üritasin võimalikult palju ette võtta, et Pariisist distantsi saada. Tõtt-öelda viskas suurlinn enne Eestisse tulekut juba kopa ette. Lootsin, et eemal olles tekib see magus nostalgia, mis tavaliselt tuleb mõni aeg pärast reisilt naasmist. Igatsust ei tekkinud, aga laupäeval Pariisi jõudes oli täitsa kodune tunne.

Aastavahetuse öö, mille pärast ma siia nii vara tulingi, oli oodatust lahjem. Ei mingit prantslaslikku šampanjajoomist ja juubeldamist tänavatel (eks see ole ka stereotüüp), ainult eeslinnakutid tiirutasid oma autodega linna peal, nii et viis tüüpi istuvad autos ja üks karjub aknast "BONNE ANNÉE". Viisakad pariislased olid kõik endale kohvikusse, brasseriisse või restorani laua broneerinud ja istusid seal.

Ilutulestikku polnud, see oli ära keelatud. Ma polegi aru saanud, kes keelas ja miks. Võib-olla tehti seda Brüsseli eeskujul, kus olevat tekkinud enne aastavahetust terrorirünnaku oht. Igaljuhul nägin politseinikke inimestelt rakette konfiskeerimas.

Üleüldse möödus kogu aastavahetuse öö sõna otseses mõttes politsei pilgu all. Nii palju "smurfe" pole ma Pariisis näinud. Politsei võttis asja väga tõsiselt ja küllap õigustatult. Sest arvestades seda, kui palju oli tol õhtul kuulda näiteks American English'it, siis oli üsna tõenäoline, et igasugune intsident oleks lõppenud mõne ameeriklase pihtasaamisega. Prantsusmaa maine ameeriklaste silmis on aga habras asi, mida tuleb hoida.

Õhtu lõpuks jäi meelde see, et vahetult pärast südaööd hakkas uue aasta esimestel minutitel äkki vihma sadama. Ei taha ebausku kalduda, aga ütleme lihtsalt, et loodetavasti oli see selline puhastav mitte kurjakuulutav vihm.