Adjöö

Selle blogi oleks pidanud juba ammu ära lõpetama - olen enam kui kuu aega Eestis. Tuli suvi, tuli tagasisõit Eestisse, ülikooli lõpetamine ja siis läks kõik nii kiireks, et blogiga ei jõudnud ammugi tegeleda. Igatahes, aasta Pariisis sai läbi. Või no mis aasta - kokku kaheksa kuud. Ehk pool aastat ja veidi peale.

Nüüd olen jälle Eestis tööl, võitlen stressiga ja kõik on nagu enne. Prantsuse keel hakkab juba meelest minema. Selline tunne, et mis sest kõigest kasu oli.

Samas, kurat, oli äge küll ja vast oli kasu ka. Ma lihtsalt ei oska veel seda kogemust kirjeldada peale klišeede a la suurepärane silmaringi avardav kogemus, õppisin tundma teist kultuuri vms.

Jätan selle blogi netiavarustesse rippuma, juhuks kui kellelgi peaks minu muljeid vaja minema.

Kõigile Prantsusmaast huvituvatele tulevastele Erasmuse tudengitele soovitaksin aga järgmist:

1. Välismaale tasub õppima minna võimalikult pikaks ajaks. Ettekujutus, et mõne kuuga on võimalik keel selgeks saada, on kole naiivne. Ise kogesin. Üheks semestriks pole mu arust mõtet minna, kuigi ka see annab mingisuguse kogemuse. Pigem ikka aastaks.

2. Prantsuse keele õppimiseks on mõni väikelinn kindlasti Pariisist parem - seda eriti siis, kui oled pr keeles algaja. Suures multikultuurses linnas on nii palju võimalusi inglise keelega hakkama saada. Räägin ikka kõigile, kuidas restoranis prantsuse keelt purssides vastasid kelnerid mulle järjekindlalt inglise keeles... Keskmine pariislane ei viitsi jännata turisti või tudengiga, kes keelt ei räägi. Ja kui ta oskab inglise keelt, siis ta kasutab hea meelega sinu peal juhust praktiseerida oma võõrkeeleoskust. Ma kujutan ette, väiksemates kohtades seda probleemi ei teki, sest a) ingliskeele oskus on kehvem b) inimesed on avatumad ja sõbralikumad ja kannatavad ära su prantsuskeelse kogelemise.

3. Varuda palju raha. Siinkohal tasub jälle valida õppimiseks mõni koht väljaspool Pariisi, sest seal on hinnatase kindlasti madalam. Erasmuse toetusest Pariisis kuidagi ära ei ela, heal juhul piirab sellest üüri maksmiseks.

Pariisi paljukülgne poeesia

Nii nagu Pariisi jaotatakse administratiivselt kahekümneks linnaosaks, võib ka selle linna võlu mitmeks jagada. Pariis on justkui mitu väiksemat linna ühes. Iga linnaosa on oma kujunemisloo ja elanikega, mis loovad sellele piirkonnale iseloomuliku õhkkonna.

Nii kannab Põhja-Pariisis asuv Montmartre oma kitsaste tänavate ja boheemlaslike baaridega seal aegade jooksul elanud kunstnike vaimu. Südalinnas Chatelet’ kaubanduskeskuse juures tekib aga sama tunne nagu siis, kui sattuda Tallinnas Viru keskuse ees hängivate noorte keskele.
Lääne-Pariisis asuvad 16. ja 17. linnaosa annavad võimsalt teada sinna elama koondunud aristokraatidest ja rikastest – pea igal majal on vähemalt kolme-nelja meetri kõrgune klaasist või puust ukseportaal, selle taga särab marmoriga kaetud fuajee ning korteritest paistavad tänavale maalid ja lühtrid.

Samas on eriilmelisus see, mis Pariisi linnaosi ühendab ja annab linnale tervikuna võluva vabaduse tunde. Pariis laseb sul olla see, kes sa olla tahad. Linn ei suru peale üht kindlat elustiili, vaid pigem julgustab olema isikupärane ja just selline, nagu endale meeldib. Ole täisboheemist tänavakunstnik, trendikas klubinoor või lipsuga börsimaakler – Pariisis tunnevad kõik end hästi. Sama käib homode ja heterode, musta- ja valgenahaliste, rikaste ja vaeste kohta.

Näiteks Londonis ja Pariisis elanud inimesed ütlevad, et viimases keerleb elu vähem raha ümber. Elatise teenimine on tähtis, aga pariislased oskavad ka vabalt võtta. Tähtis on elada mõnusalt: olla sõpradega, nautida muusikat ja kunsti, armastada.

Vabadus avaldub ka lihtsates asjades. Kuigi alkoholi joomine on Prantsusmaa linnatänavatel keelatud, täituvad Seine’i jõe kaldad soojadel õhtutel veinijoojate ja piknikupidajatega.

Politsei selliseid seltskondi ei tülita ja pole ka põhjust – end täis joonud laamendajaid siin enamasti ei kohta. Seepärast tullakse jõe äärde terveks õhtuks, peetakse isegi tordiga sünnipäevi. Õhtu juurde käib rikkalik piknikulaud salati, pika saia, juustude ning mitme pudeli veiniga. Suvel Pariisi sattujatel tasub kindlasti proovida sellest piknikukultuurist osa saada.

Piknik

Kohvikutes ja restoranides söömine on Pariisis kallis, pealegi võivad teenindajad olla üsna upsakad. Mõnus võimalus on poest sööki-jooki kaasa osta ja väljas pikniku pidada. Päeval tasub piknikuks valida mõni Pariisi parkidest. Kesklinna suurim on Luksemburgi aed, kus ei ole küll väga palju võimalusi muru peal istumiseks, aga park on nägemist väärt.

Enne parki minekut võib läbi põigata St Germainis asuvalt de Buci-nimeliselt tänavalt, kus on toiduturg ja poed piknikukraami ostmiseks. Õhtuseks veinijoomiseks on parimad kohad jalakäijatesild Pont des Arts, mis on sageli paksult rahvast täis, või Notre Dame’i läheduses asuvad jõekaldad.

Rand

Igal suvel muudetakse osa Seine’i jõe kivisest kaldast ajutiselt liivarannaks. Selleks suletakse kesklinnas üks jõeäärne tänav, selle peale veetakse tonnide viisi rannaliiva ja tuuakse kohale palmid. Rannaprojekti tehakse Pariisis juba seitsmendat suve ja see on saanud kohalike elanike ning turistide seas väga populaarseks. Idee algatas Pariisi praegune linnapea Bertrand Delanoë, kelle juhtimisel rajati linna ka rattasüsteem Vélib.

Transport

Pariisi metroosüsteem katab linna nii hästi, et harva tekib vajadust sõita takso või bussiga. Suvel muutub metrooõhk siiski talumatult lämbeks ja palju parem on liikuda rattaga. Pariisis rajati selleks hiljuti rattateed ja suurepärane rattasüsteem Vélib. Linn on kaetud Vélibi rattahoidlatega, kust ka turistid saavad endale pangakaardiga ratta laenutada. Pärast sõitu võib ratta näiteks teises linna otsas tagastada. Vélib on eriti mõnus öiseks linnaavastamiseks.

Hinnad

Lõuna restoranis 240 krooni
Klaas veini 60 krooni
Pudel veini poes alates 20 kroonist
Rattalaenutus pool tundi 16 krooni
Metroopilet 23 krooni

http://www.tarbija24.ee/060608/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/335309.php

Viiralti haud - kuidas leida

Kolmandat korda Père-Lachaise'i surnuaial käies jõudsin lõpuks ka Viiralti hauale. Sellest, kuidas Viiralt Pariisis elas ja et ta on siia maetud, on netis palju juttu, aga mina ei suutnud leida ühtegi juhendit, mis näitaks, kuidas leida tema hauda. Père-Lachaise on 48 hektari suurune ja ilma juhisteta ei leia sealt midagi.
Tegelikult piisab teadmisest, et Viiralti haud asub Père-Lachaise'i 88. jaos. Surnuaed on jaotatud jagudeks, numbritega sildid on kenasti üleval ja kui õige jagu üles otsida, pole haua leidmine enam raske. Aga igaks-juhuks ka väike kaart:

Tere suvi

Ilmaennustus järgmiseks viieks päevaks Pariisis:

Lennuki pardalt

Veetsin kaks suurepärast nädalat Eestis. Lennates Estonian Air'iga Pariisist Tallinna ja tagasi panini tähele, et:

1. Charles de Gaulle'i-suguses lennujaamakolakas võib minna lennule jõudmisega kiireks isegi siis, kui saabuda kohale 2 tundi enne lennuaega. Estonian Air'i check-in toimub ühes lauas 4-5 teise lennufirmaga ja kui juhtub, et ühel ajal läheb mitme firma lend, läheb registreerimislaud üsna umbe. Väike kaos käib Prantsusmaal muidugi asja juurde.

2. Pariisi tagasi lennates oli neljandik nägudest samad, kellega olin lennanud Tallinnasse. Sealhulgas kaks valjuhäälset Vene karu, kes istusid mõlemal lennul täpselt minu taga asuvas reas ja tervitasid Tallinna sõnadega "Malenkii huinik Tallinn".

3. Nordea Panga juht Vahur Kraft lendab üksinda turistiklassis. Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Tarmo Kõuts ja Imre Sooäär aga teevad end äriklassis tähtsaks. Muidugi, olla rahvaesindaja tähendab olla privilegeeritud. Riigikogulastele ei sobi lihtsate inimestega "turistikas" lennata. Pangajuhile aga küll.

4. 60-kroonine kanasalat Estonian Air'i pardal on maitsvam ja odavam kui enamus neid salateid, mida ma olen söönud Pariisis.

Lääs vs ida

Olin vahepeal paar päeva Berliinis. Oma põgusa visiidi põhjal tooks kolm põhjust, miks Berliin on Pariisist parem:

- Elu on odavam.
Lihtsad asjad nagu näiteks kohv on mägatavalt odavamad kui Pariisis. Berliini kesklinna kohvikus sain hea kohvi ühe euroga, Pariisis müüakse sellise hinnaga kohvi ainult eeslinnas asuva ülikooli sööklas. Seda serveeritakse plasttopsis ja ta maitseb üsna lahjalt. Kebab (see legendaarne döner) oli Berliinis veidi üle kahe euro ja maitses imehästi. Pariisi kebabid maksavad tavaliselt vähemalt neli eurot (okei, Berliini döner ja Pariisi pita kebab erinevad veidi, aga koostisained on samad).

- Õhk on puhtam.
Kui need pariislased, kes ei taha või ei jaksa autot osta, kihutavad ringi mootorratastel ja mopeedidel (neid on palju), siis berliinlane võtab selle asemel jalgratta. Ja see annab linnaõhus tunda - Pariisist tuttavat pidevat heitgaasivingu Berliinis polnud. Rohelust peaks mõlemas linnas piisavalt olema.
Ja ma ei tea, mida Berliin oma metrooga teeb, aga Pariisi kõrval lõhnab see nagu lillenupp.

- Ruumi on rohkem.
Teises maailmasõjas pommitati suur osa Berliini puruks ning kuuekümnedatel aastatel ehitati linna kaheks jagav müür koos selle äärde jäävate lagedate puhvertsoonidega - tänu sellele on täna Berliini kesklinnas rohkem rohelust, lagedaid platse ja tühje krunte. Inimestel on rohkem ruumi liikuda ja ruumi hingata. Sellist üksteise otsas elamise tunnet nagu Pariisis on Berliinis vähem. Samas tegeleb Berliin aktiivselt nende tühjade kruntide täisehitamisega. Kesklinnas liikudes järgneb üks ehitusplats teisele.

Erinevustele vaatamata on Perliin ja Bariis mõlemad väga mõnusad ehteuroopalikud suurlinnad, kus kultuuri ja muud actionit on rohkem kui keegi tahta oskab. Ainult et mis kultuuri puutub, siis mulle tundub, et Pariis on oma kõrgema hinnataseme tõttu andergraundimad kunstnikud-muusikud peletanud eemale (Berliini?) ja allesjäänud seltskond on kole etableerunud. Berliin sobib olude poolest just noorele elektromuusikule või grafitikunstnikule, mistõttu sealne kunstielu on mõne jaoks ilmselt Pariisist põnevam.

Ainult natukene surnud

Prantslased oskavad teha väga head sotsiaalreklaami.
Näide 1: kohaliku maanteeameti liikluskampaania, mis sobib hästi näiteks välireklaamiks autotee kõrvale - "Te ainult unustasite suunda näidata, ta on ainult natukene surnud." - Mõjuv ja kergelt haaratav sõnum.


Näide 2: CSA (midagi Prantsusmaa ringhäälingunõukogu taolist) jooksutab teles klippi, mis hoiatab lapsevanemaid teles oleva vägivalla mõjudest lastele ning kutsub üles pidama kinni filmide vanusepiirangutest. Selle asemel, et lugeda kuiva moraali, rõhub reklaam tunnetele, mis on iga vanema puhul tugevad - armastus oma lapse vastu ja hirm teda kaotada. Stseen lapsega, kes telekast "kuuli saab" ja paiskub surnult vastu diivanit ning isa šokeeritud pilk seejärel, seob tunnetuslikul tasandil kaks asja: vägivaldsed filmid ja kahjulik mõju lastele. Ei tohiks emasid-isasid külmaks jätta. Mis ongi kampaania eesmärk.