Midagi vulgaarset Pariisi tänavail

Ma tahaksin olla...

Tulles Kawe Plaza karmist ärimaailmast, viskab aeg-ajalt kopa ette, kui keeletunnis peab jälle mingit totrat dialoogi või mängu tegema ("Igaüks räägib nüüd oma pinginaabriga, kasutades kõiki prantsusekeelseid hüüdsõnu, mida just õppisime: hää, uff, baah jne").
Õnneks ei ole kõik ülesanded nürid. Ühes loengus anti ette Boris Viani luuletus (Ma tahaksin olla suur poeet...) ja kästi selle põhjal oma versioon kirjutada. Pärast oli põnev jälgida, mida keegi kirjutas. Itaalia tüdruk tahtis olla baleriin, USA kutt kuulus poplaulja (loomulikult), sakslane profikorvpallur. Järgnesid Hiina tudengid, neilt lootsin kuulda midagi eksootilisemat. Kahjuks läksid nende unistused üsna samasse auku: üks Hiina tüdruk tahtis saada kunstnikuks ja maalida oma Mona Lisa, teine unistas olla midagi Paris Hiltoni laadset, Hiina poiss tahtis samuti korvpalluriks. Globaliseerumine, mis teha. Ainult üks Hiina kutt suutis peavoolust erineda, kirjutades väga diibi luuletuse sellest, et ta tahab olla ignorantsus ja et paradiisi puu on kuivanud.
Mulle meenus lapsepõlvesoov saada suure masinapargiga põllumeheks ja kirjutasin sellest:

J'aimerais

J’aimerais être un paysan habile
Avec mes tracteurs, mes champs et ma femme tranquille
Je cultiverai la plus grand courgette dans le monde
Et je deviendrais célèbre comme Paris Hilton

Mais voilà
Je ne peux pas conduire un tracteur – je vais à bicyclette
Et je ne sais rien de l’esprit des courgettes