Lääs vs ida

Olin vahepeal paar päeva Berliinis. Oma põgusa visiidi põhjal tooks kolm põhjust, miks Berliin on Pariisist parem:

- Elu on odavam.
Lihtsad asjad nagu näiteks kohv on mägatavalt odavamad kui Pariisis. Berliini kesklinna kohvikus sain hea kohvi ühe euroga, Pariisis müüakse sellise hinnaga kohvi ainult eeslinnas asuva ülikooli sööklas. Seda serveeritakse plasttopsis ja ta maitseb üsna lahjalt. Kebab (see legendaarne döner) oli Berliinis veidi üle kahe euro ja maitses imehästi. Pariisi kebabid maksavad tavaliselt vähemalt neli eurot (okei, Berliini döner ja Pariisi pita kebab erinevad veidi, aga koostisained on samad).

- Õhk on puhtam.
Kui need pariislased, kes ei taha või ei jaksa autot osta, kihutavad ringi mootorratastel ja mopeedidel (neid on palju), siis berliinlane võtab selle asemel jalgratta. Ja see annab linnaõhus tunda - Pariisist tuttavat pidevat heitgaasivingu Berliinis polnud. Rohelust peaks mõlemas linnas piisavalt olema.
Ja ma ei tea, mida Berliin oma metrooga teeb, aga Pariisi kõrval lõhnab see nagu lillenupp.

- Ruumi on rohkem.
Teises maailmasõjas pommitati suur osa Berliini puruks ning kuuekümnedatel aastatel ehitati linna kaheks jagav müür koos selle äärde jäävate lagedate puhvertsoonidega - tänu sellele on täna Berliini kesklinnas rohkem rohelust, lagedaid platse ja tühje krunte. Inimestel on rohkem ruumi liikuda ja ruumi hingata. Sellist üksteise otsas elamise tunnet nagu Pariisis on Berliinis vähem. Samas tegeleb Berliin aktiivselt nende tühjade kruntide täisehitamisega. Kesklinnas liikudes järgneb üks ehitusplats teisele.

Erinevustele vaatamata on Perliin ja Bariis mõlemad väga mõnusad ehteuroopalikud suurlinnad, kus kultuuri ja muud actionit on rohkem kui keegi tahta oskab. Ainult et mis kultuuri puutub, siis mulle tundub, et Pariis on oma kõrgema hinnataseme tõttu andergraundimad kunstnikud-muusikud peletanud eemale (Berliini?) ja allesjäänud seltskond on kole etableerunud. Berliin sobib olude poolest just noorele elektromuusikule või grafitikunstnikule, mistõttu sealne kunstielu on mõne jaoks ilmselt Pariisist põnevam.

Ainult natukene surnud

Prantslased oskavad teha väga head sotsiaalreklaami.
Näide 1: kohaliku maanteeameti liikluskampaania, mis sobib hästi näiteks välireklaamiks autotee kõrvale - "Te ainult unustasite suunda näidata, ta on ainult natukene surnud." - Mõjuv ja kergelt haaratav sõnum.


Näide 2: CSA (midagi Prantsusmaa ringhäälingunõukogu taolist) jooksutab teles klippi, mis hoiatab lapsevanemaid teles oleva vägivalla mõjudest lastele ning kutsub üles pidama kinni filmide vanusepiirangutest. Selle asemel, et lugeda kuiva moraali, rõhub reklaam tunnetele, mis on iga vanema puhul tugevad - armastus oma lapse vastu ja hirm teda kaotada. Stseen lapsega, kes telekast "kuuli saab" ja paiskub surnult vastu diivanit ning isa šokeeritud pilk seejärel, seob tunnetuslikul tasandil kaks asja: vägivaldsed filmid ja kahjulik mõju lastele. Ei tohiks emasid-isasid külmaks jätta. Mis ongi kampaania eesmärk.

Suusareis läbi ilmadiskursuse

Käisin Šveitsis suusatamas. Veebruar oli küll Pariisis nii soe ja kevadine, et suusatamise isu hakkas ära kaduma. Tundus kahtlane, et kui väljas on 14 kraadi sooja, loodus õitseb ja linnud laulavad, on kuskil veel lund ja inimesed tegelevad talispordiga. Pariisist lennuki peale minnes vahetasin siiski viimasel hetkel oma kerge jaki talvejope vastu. Õigesti tegin, sest kokkuvõttes kujunes nädal Saas Fees päris talviseks. Reisi teisel päeval hakkas lund sadama ja järgmiseks hommikuks olid mäed kaetud värske puudriga. Märtsi keskel seda nii tihti ei juhtu. Ja päev enne tagasitulekut algas Saas Fees vist selle talve suurimaid lumesadusid. Meist jäi maha tõeline talveidüll pea poolemeetriste hangede ja lumiste puudega. Oli tore näha sel aastal korraks ka korralikku talveilma.

Suusalumega pole Saas Fees tegelikult probleemi. Suusatada saab aastaringi, sest umbes 2500 meetri kõrgusel algav liustik naljalt ära ei sula. Liustiku tõttu on Saas Fee just märtsis-aprillis popp koht, kuna madalamates Alpikuurortides rohetab sel ajal juba muru ja suusalume otsimiseks tuleb kõrgemale sõita.

Teistest suusakuurortidest eristab Saas Feed veel oma moodi ökosuunitlus. Autoga Saas Fee tänavatele ei pääse, kogu liiklus käib külas ainult väikeste elektrimootoriga kärudega. Ja poes müüakse bioveini ja bioõlut. Kui küsida, mis teeb õllest bioõlle, siis ma täpselt ei tea. Kuid see oli raudselt parim õlu, mida ma olen joonud. Õrnalt magus ja mahlane, samas väga kerge ja karastav.



Päike kiikas aeg-ajalt pilve tagant välja ja sellest piisas, et meie molud ära põletada. Nahka tuleb tänaseni.










Talveidüll ehk vaade hotelliaknast viimase päeva õhtul.









Tagasi tulime Genfi kaudu. Pühadeaegse inimtühja linna olid vallutanud monsterturistid lombi tagant.






Ja tagasi jõudes tervitas Pariis mind paduvihmaga. Viimastel päevadel polegi ilm oluliselt paranenud. Veebruarikuu soojakraadid ja päike on asendunud tavalise halli taeva ja jaheda ilmaga. Käes on märtsi lõpp, aga kevad paistab nagu jälle kaugel olevat.

Kõik blondid pole lollid

Prantsusmaal olid kohalikud valimised. Tegelikult need veel kestavad, sest paljudes kohtades tuleb nädalavahetusel valimiste teine voor. Kaks vooru nagu presidendi valimistelgi - võitja peab saama vähemalt 50 protsenti häältest, kui ei saa, korraldatakse teine voor.

Aga seal, kus mõni kandidaat sai juba esimeses voorus üle poole häältest, on võitjad selged. Minu kodupiirkonnas Neuilly's võitis näiteks Jean Sarkozy - presidendi poeg. Jean on 21aastane piltilus poiss, kelle hele surfarisoeng vaevalt Pariisi neiud külmaks jätab (no vaadake vaid seda pilti!). Jean on täiuslik noormees: ta õpib juurat, harrastab näitlemist, ei joo alkoholi, pole kunagi suitsetanud kanepit ja on täielikult isasse (st karismaatiline esineja ja supersuhtleja). Keda teist võikski Neuilly rahvas valida?

Sellegipoolest tundub minu jaoks veidi uskumatu, et Prantsusmaa pealinna külje all on ühel ilusa naeratusega noorukil nii lihtne valituks saada. Kui see juhtub Eestis, okei - meil on noor demokraatia, noored ruulivad jne. Aga prantslased peaksid ju oskama hinnata vanust ja elutarkust, rääkimata poliitilisest kogemusest, mida 21aastasel kutil nii või naa pole.

Mõnes mõttes pole hullu - noor Jean sai valituks kantoni tasemel, mis on Prantsusmaa madalaim haldusüksus. Eesti mõistes hakkab ta nüüd kuuluma valla- või linnavolikokku ehk tema tarkusest üksi väga palju ei sõltu.
Aga väga võimalik, et selle valimisvõiduga sündis uus täht prantsuse poliitikamaastikul. Isa Sarkozy ehk praegune president alustas oma karjääri selle sama Neuilly kantoni valimiste võiduga. Ta oli siis 22. Noor Jean astub seega tublilt isa jälgedes.

Blogisemine* jätkugu!

* nädala sõna

Oh kui soiku on mu blogimine jäänud... Mis siis vahepeal tehtud sai?

1. Panin kokku viienda Majandaja. Pariisist neti kaudu Eestisse ajalehte teha pole sugugi keeruline. Ainult et kui oled suure osa päevast toas istunud, intervjueerinud meili ja telefoni teel Eesti allikaid, lugenud BNSi ja kirjutanud eestikeelseid artikleid, on väga veider tunne minna pärast seda tänavale ja avastada ennast prantsuskeelsest keskkonnast. Sama veider on helistada Pariisist skaibi teel Tallinna vanadekodudesse ja otsida 90-aastast inimest, kes oleks võimeline EV juubeliga seoses intervjuud andma.

Publish at Scribd or explore others: Wills and Trusts Business & Legal postimees nordea

2. Tutvusin veel mitme Pariisi eestlasega. Seni teadsin vähemalt kümmet Pariisis õppivat-töötavat eestlast, siis nüüd lisandus neile umbes samapalju. Arutasime, palju võiks üldse Pariisis eestlasi olla. Keegi teadis öelda, et Prantsusmaal peaks eestlasi olema 300 kandis, neist enamus on arvatavasti Pariisis.

3. Käisin Normandias. Paar päeva Inglise väina ääres olid väga mõnusad. Sai suurest linnast välja, nägin värskelt küntud põldu, lehma ja hobuseid. Suur osa ajast möödus aga Teise maailmasõja lainel - Normandia rannad on kuulsad selle poolest, et sealt algas 1944 USA, Briti, Kanada ja Prantsusmaa sõdurite vabastusretk natside vastu. Rannad on täis sakslaste sõjapunkreid (vt all) ja Normandia dessandi memoriaale, mis on piirkonna popimad vaatamisväärsused. Paistis, et kohalik turism ainult sõjamälestusest toitubki.
Memoriaalidest pompöösseim on muidugi ameeriklaste oma. 9000 sõduri hauatähised, kaks kolakat monumenti ja D-Day muuseum, mis esitab väga veenvalt Ameerika sõduri loo ja heroiseerib tema panust Euroopa vabastamisse. "America will never forget".
Memoriaal kinnistab muidugi võimsalt müüti USAst kui vabastajast ja demokraatia kaitsjast. Milleks muidu luua nii võimast memoriaali 9000-le sõdurile. Suur number küll, aga mis on see arv võrreldes USA rahvaarvuga? Küllap hukkus nt Sinimägedes eestlasi kordades rohkem, kui võtta surnute hulk suhtena rahvaarvu. Sinimägede memoriaal koosneb minu mäletamist mööda ühest vildakast raudristist ja mõnest paekivist, vist oli ka üks infotahvel kõrval. Aga see ei esita turistile lugu Eesti sõdurist. Võtaks natuke ameeriklastelt õppust, lisaks kas või mõne videoekraani või midagi...

Saksa kvaliteetbetoon peab tänaseni vastu:
Rannad on Normandias ilusad:

Tere kevad

... ehk ilmaprognoos järgmiseks viieks päevaks Pariisis:

Säästu-Pariis ehk tudengina Euroopa kallimas linnas

Pariisi teatakse ammu kui kunsti- ja moepealinna, veel räägitakse sellest kui armastuse ja valguse linnast. Ent Pariisil on üks tiitel veel: see on üks Euroopa kallimaid linnu, viimaste andmete järgi elukalliduselt 7. kohal. Ja siinne hinnatase on eriti valus hoop, kui oled näiteks tudeng ja tuled ühest Euroopa odavaimast linnast Tartust.

Kuid ka Pariisis on võimalik kokku hoida ja lahedate elamuste peale ei pea tingimata palju raha kulutama. Tuleb vaid tunda kohalikke olusid ja julgeda minna peatänavatest kaugemale, sinna, kus turistide kontsentratsioon on väiksem. Selleks mõned soovitused.

Esimest korda Pariisis olijad soovivad alati käia ära Louvre’is ja õige kah, sest juba tohutu suur muuseum ise on vaatamisväärsus. Tark läheb Louvre’isse reede õhtul kella 18 ja 20 vahel, kui alla 26-aastased saavad muuseumi tasuta ja ka teistele on soodustused. Odavamast piletist hoolimata on siis rahvast tavalisest vähem. Lisaväärtus on Louvre’i akadeemia kunstitudengid, kes räägivad neil õhtutel külastajatele kunstitööde ajaloost.

Ahvatlevad austrid

Louvre on kõigile tasuta iga kuu esimesel pühapäeval, aga siis tuleb Mona Lisa nägemiseks küünarnukkidega teed teha.

Kaasaegse kunsti huvilistele on kindlasti põnev koht Palais de Tokyo – suur moodsa kunsti näitustesaal koos raamatupoe ja kohvikuga. See asub linnasüdamest veidi eemal, kuid on metrooga väga kergelt ligipääsetav.

Tokyoga pole hoonel rohkem seost kui nimi, samas on näituste temaatika selgelt rahvusvaheline ja tänu suurtele ruumidele saab siin näha tõeliselt hiiglaslikke kontseptuaalseid töid. Noortele on taas sooduspilet: alla 26-aastastele 4,5 eurot ehk 70 Eesti krooni.

Odavalt süüa on Pariisis raskem. Linna peal ringi jalutades on suureks ahvatluseks värsked austrid, mida restoranid hoiavad tavaliselt tänaval asuvatel külmlettidel, et möödakäijates isu tekitada. See pole aga muidugi säästueelarve söök.

Taskukohaseks söömiseks tasub vaadata araablaste-türklaste-marokolaste snäkiputkade poole, mida leidub üle linna.

4-5 euro (60–80 krooni) eest võib siit saada väga maitsva ning toitva tainasse keeratud falafeli või pita-võileiva ja vedamise korral valab peremees tasuta topsi magusat piparmünditeed.

Mehed-naised tasakaalus

Ööelu neelab Pariisis ohtralt eurosid. On hulk ööklubisid, kus sissepääs maksab alates

20 eurost ehk ligi 300 kroonist. Erandiks on La Fleche d’Or (flechedor.fr) – vanast raudteejaamast ümberehitatud ööklubi, mis paistab silma kireva esinejatekavaga ja kuhu pääseb sisse tasuta. Pariisi ööklubide puhul tuleb aga arvestada sellega, et ukse peal on alati turvamees, kes jälgib meeste-naiste tasakaalu. Nii et seltskond noormehi ei pruugi sisse saada, kui nendega pole ühtegi neidu.

Kes soovib õhtut rahulikumalt veeta, võib ka niisama linna peal jalutades õlut või veini juua. Kevade tulles täituvad Seine’i jõe kaldad veinijoojatega, keda politsei ei tülita. Uue pudeli saab alati kätte, sest linn on täis ööl kella kahe-kolmeni avatud nurgapoode.

Nädala lõpetuseks on Pariisis ideaalne veeta pühapäeva hommikupoolik Le Marais’s. Siia värvika eluga kvartalisse tulevad moodsad pariislased pühapäeval hilist hommikueinet ehk brunch’i sööma. Brunch’imenüü maksab kuni 25 eurot (390 krooni), aga selle eest saab tavaliselt mitmekäigulise hommikueine koos kohviga ning võib juhtuda, et sel päeval rohkem kõht tühjaks ei lähegi.

Pärast söömist on võimalus käia lähedalasuvas Carnavalet’-nimelises Pariisi ajaloo muuseumis (sissepääs tasuta) või lesida Place des Vosges’i pargimurul. Märtsi lõpus, kui algavad taas otselennud Tallinnast Pariisi, on päike selleks juba piisavalt soe.

http://www.tarbija24.ee/080208/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/310641.php?saastu-pariis-ehk-tudengina-euroopa-kallimas-linnas