Tere kevad

... ehk ilmaprognoos järgmiseks viieks päevaks Pariisis:

Säästu-Pariis ehk tudengina Euroopa kallimas linnas

Pariisi teatakse ammu kui kunsti- ja moepealinna, veel räägitakse sellest kui armastuse ja valguse linnast. Ent Pariisil on üks tiitel veel: see on üks Euroopa kallimaid linnu, viimaste andmete järgi elukalliduselt 7. kohal. Ja siinne hinnatase on eriti valus hoop, kui oled näiteks tudeng ja tuled ühest Euroopa odavaimast linnast Tartust.

Kuid ka Pariisis on võimalik kokku hoida ja lahedate elamuste peale ei pea tingimata palju raha kulutama. Tuleb vaid tunda kohalikke olusid ja julgeda minna peatänavatest kaugemale, sinna, kus turistide kontsentratsioon on väiksem. Selleks mõned soovitused.

Esimest korda Pariisis olijad soovivad alati käia ära Louvre’is ja õige kah, sest juba tohutu suur muuseum ise on vaatamisväärsus. Tark läheb Louvre’isse reede õhtul kella 18 ja 20 vahel, kui alla 26-aastased saavad muuseumi tasuta ja ka teistele on soodustused. Odavamast piletist hoolimata on siis rahvast tavalisest vähem. Lisaväärtus on Louvre’i akadeemia kunstitudengid, kes räägivad neil õhtutel külastajatele kunstitööde ajaloost.

Ahvatlevad austrid

Louvre on kõigile tasuta iga kuu esimesel pühapäeval, aga siis tuleb Mona Lisa nägemiseks küünarnukkidega teed teha.

Kaasaegse kunsti huvilistele on kindlasti põnev koht Palais de Tokyo – suur moodsa kunsti näitustesaal koos raamatupoe ja kohvikuga. See asub linnasüdamest veidi eemal, kuid on metrooga väga kergelt ligipääsetav.

Tokyoga pole hoonel rohkem seost kui nimi, samas on näituste temaatika selgelt rahvusvaheline ja tänu suurtele ruumidele saab siin näha tõeliselt hiiglaslikke kontseptuaalseid töid. Noortele on taas sooduspilet: alla 26-aastastele 4,5 eurot ehk 70 Eesti krooni.

Odavalt süüa on Pariisis raskem. Linna peal ringi jalutades on suureks ahvatluseks värsked austrid, mida restoranid hoiavad tavaliselt tänaval asuvatel külmlettidel, et möödakäijates isu tekitada. See pole aga muidugi säästueelarve söök.

Taskukohaseks söömiseks tasub vaadata araablaste-türklaste-marokolaste snäkiputkade poole, mida leidub üle linna.

4-5 euro (60–80 krooni) eest võib siit saada väga maitsva ning toitva tainasse keeratud falafeli või pita-võileiva ja vedamise korral valab peremees tasuta topsi magusat piparmünditeed.

Mehed-naised tasakaalus

Ööelu neelab Pariisis ohtralt eurosid. On hulk ööklubisid, kus sissepääs maksab alates

20 eurost ehk ligi 300 kroonist. Erandiks on La Fleche d’Or (flechedor.fr) – vanast raudteejaamast ümberehitatud ööklubi, mis paistab silma kireva esinejatekavaga ja kuhu pääseb sisse tasuta. Pariisi ööklubide puhul tuleb aga arvestada sellega, et ukse peal on alati turvamees, kes jälgib meeste-naiste tasakaalu. Nii et seltskond noormehi ei pruugi sisse saada, kui nendega pole ühtegi neidu.

Kes soovib õhtut rahulikumalt veeta, võib ka niisama linna peal jalutades õlut või veini juua. Kevade tulles täituvad Seine’i jõe kaldad veinijoojatega, keda politsei ei tülita. Uue pudeli saab alati kätte, sest linn on täis ööl kella kahe-kolmeni avatud nurgapoode.

Nädala lõpetuseks on Pariisis ideaalne veeta pühapäeva hommikupoolik Le Marais’s. Siia värvika eluga kvartalisse tulevad moodsad pariislased pühapäeval hilist hommikueinet ehk brunch’i sööma. Brunch’imenüü maksab kuni 25 eurot (390 krooni), aga selle eest saab tavaliselt mitmekäigulise hommikueine koos kohviga ning võib juhtuda, et sel päeval rohkem kõht tühjaks ei lähegi.

Pärast söömist on võimalus käia lähedalasuvas Carnavalet’-nimelises Pariisi ajaloo muuseumis (sissepääs tasuta) või lesida Place des Vosges’i pargimurul. Märtsi lõpus, kui algavad taas otselennud Tallinnast Pariisi, on päike selleks juba piisavalt soe.

http://www.tarbija24.ee/080208/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/310641.php?saastu-pariis-ehk-tudengina-euroopa-kallimas-linnas

Kunst teeb häbi

Eelmisel nädalavahetusel käisin vaatamas näitust "Sots Art". Näitus oli 1970-ndatel Venemaal sündinud samanimelisest kunstivoolust, mis on sisuliselt vene versioon popkunstist. Kunstnikud mängivad nõukogude propaganda kujundite ja loosungitega, keeravad need pahupidi, viivad groteski ja irvitavad CCCP-i üle. Näitus tekitas Pariisis elevust, sest Moskva püüdis selle kohalejõudmist takistada. Vene kultuuriminister tegi enda sõnul kõik, et näitus Venemaalt välja ei liiguks, sest näitusetööd teevat Venemaale häbi. Sümptomaatiline värk - sama moodi keelati ära 1970-ndatel Sots Art'i kunstnike esimesed näitused n-liidus. 30 aastat on möödas, aga tsensuurisurve pole kadunud. Pariisi näitusele tuli see muidugi kasuks. Eks kõik siinsed kunstihuvilised tahtsid näha, mida nad Moskva arvates näha ei tohiks:
kõnepult eest:

ja tagant:

Iseteenindusime

EPLO jagab rõõmusõnumit: esimesed iseteeninduskassad jõudsid Baltikumi. Eestlased, kes te veedate oma õhtutunde Selveri-Prisma-Rimi sabas seistes, teie päästja on saabumas! Lõpp kassööride puuduse all vaevlevatele kaubandusettevõtetele, lõpp Maxima umbkeelsetele teenindajatele, kes su küsimusest aru ei saa. Iseteeninduskassa tuleb ja lahendab mured!
Oleks see vaid nii ilus. Las ma räägin, kuidas iseteeninduskassad minu kodukandi supermarketis Auchanis töötavad. Asi on esmapilgul imelihtne - näitad masinale toote triipkoodi, paned asja spets alusele (mis on ühtlasi kaal), lükkad maksekaardi sisse, maksad ja ongi kõik. Aga siis tulevad need hetked, kui masin ja inimene omavahel läbi ei saa. Näiteks kui ostad šokolaadi, aga oled enne kassat paki lahti teinud ja pool ära söönud - siis näitab masin punast tuld, sest tema teab, et sinu šokolaadipakk peab kaaluma nt 250 grammi, aga kaal ütleb 150 ja masin kardab, et tahad teda petta. Tuleb kutsuda appi poetöötaja. Või näiteks kui pead tingimata maksma paberrahas, sest kaardil raha pole, aga masin ei taha su kortsunud kümneeurost omaks võtta. Jälle punane tuli, jälle poetöötaja. Sel ajal, kui masinaga jebid, tekib su järel saba, inimesed muutuvad kärsituks, "kuradi loll, ei saa lihtsa asjaga hakkama". Palju stressi kõigile.
Ja mis on kõige selle tulemus? Iga kahe iseteeninduskassa peale on Auchanis vähemalt üks lisatöötaja, kes punase tule peale appi jookseb. Ja jooksmist on neil palju...

-30% -40% -50%

Kui ma Pariisist enne jõule lahkusin, oli kingiostu ja jõulušopingu hullus täies hoos. Uue aasta alguses võeti paariks päevaks hoog maha, aga nüüd käib madin edasi, sest kolmapäeval, 9. jaanuaril hakkasid soldid - les soldes. Prantsusmaal on allahindlused seadusega ette nähtud, neid tuleb korraldada kaks korda aastas, jaanuaris ja juulis. Ükski pood ei pääse neist. Ja kõik poed alustavad ühel ajal.
Esmapilgul tundub selline seadus täitsa mõistlik. Poodidel pole vaja teineteist reklaamiga üle trumbata. Pole vaja külvata linna üle kollaste kilekottidega, selleks et kõigile märku anda "meil on nüüd hullud päevad". Inimesed teavad, et allahindlused algavad kõikjal korraga.
Teisest küljest, kui Eestis piirdub ostuhullus Stockmanni ja Kaubamajaga, siis siin on see üleüldine. Soldide ajal justkui peab midagi ostma. Sest muidugi, kui seadus näeb ette, et prantslastel peab olema võimalus saada allahinnatud nodi, siis kuulekas kodanik kasutab seda võimalust! Läheb poodi ja ostab endale näiteks digitaalse fotoraami. Või midagi muud "ägedat" ja ilgelt vajalikku.
Kuid enne poodi minemist võiks iga prantslane vaadata The Story of Stuff'i - lugu sellest, kust asjad tulevad ja kuhu lähevad. Prantsusekeelse pealelugemisega muidugi. Tean, et paljud on seda klippi juba näinud, aga postitan ikkagi.

Romainiga torni all

2008 est arrivé

Tagasi Pariisis, tagasi arvuti taga. Eestis veedetud kaks nädalat olid tihedad, just nii nagu tahtsingi. Üritasin võimalikult palju ette võtta, et Pariisist distantsi saada. Tõtt-öelda viskas suurlinn enne Eestisse tulekut juba kopa ette. Lootsin, et eemal olles tekib see magus nostalgia, mis tavaliselt tuleb mõni aeg pärast reisilt naasmist. Igatsust ei tekkinud, aga laupäeval Pariisi jõudes oli täitsa kodune tunne.

Aastavahetuse öö, mille pärast ma siia nii vara tulingi, oli oodatust lahjem. Ei mingit prantslaslikku šampanjajoomist ja juubeldamist tänavatel (eks see ole ka stereotüüp), ainult eeslinnakutid tiirutasid oma autodega linna peal, nii et viis tüüpi istuvad autos ja üks karjub aknast "BONNE ANNÉE". Viisakad pariislased olid kõik endale kohvikusse, brasseriisse või restorani laua broneerinud ja istusid seal.

Ilutulestikku polnud, see oli ära keelatud. Ma polegi aru saanud, kes keelas ja miks. Võib-olla tehti seda Brüsseli eeskujul, kus olevat tekkinud enne aastavahetust terrorirünnaku oht. Igaljuhul nägin politseinikke inimestelt rakette konfiskeerimas.

Üleüldse möödus kogu aastavahetuse öö sõna otseses mõttes politsei pilgu all. Nii palju "smurfe" pole ma Pariisis näinud. Politsei võttis asja väga tõsiselt ja küllap õigustatult. Sest arvestades seda, kui palju oli tol õhtul kuulda näiteks American English'it, siis oli üsna tõenäoline, et igasugune intsident oleks lõppenud mõne ameeriklase pihtasaamisega. Prantsusmaa maine ameeriklaste silmis on aga habras asi, mida tuleb hoida.

Õhtu lõpuks jäi meelde see, et vahetult pärast südaööd hakkas uue aasta esimestel minutitel äkki vihma sadama. Ei taha ebausku kalduda, aga ütleme lihtsalt, et loodetavasti oli see selline puhastav mitte kurjakuulutav vihm.